Lühike lugu ühest britilikust perekonnast, kus
traditsiooniliselt midagi erilist ei juhtu... kui korraga selgub pojale ema
poolt jutustatuna ootamatu seigake äsjalahkunud isa eluloost. Tulnukad!
Asteegid! Saurused! Maagia! Libahundid! Salaluure! Aga kõik see saab unustusse
pühitud ühe hoolika käeliigutusega, emale ei meeldi segased asjad.
Gaiman on väga mõnusalt paigutanud ühte põgusasse hetke...
põhimõtteliselt kogu ulmekirjanduse hulluse, siin on napilt viidatud nii
sci-fi, fantasy kui õuduse klišeedele, ja seda siis nö britilikus
kommetekomöödia soustis. Elegantne lõbus tekst, selline paarileheline loo
kirjutamine pole mingi naljaasi, nii lühida teksti puhul on autor enam kui
alasti. No ja muidugi... õnne on ka vaja, et inspiratsiooni just õige pikkusega
jaguks, ja mitte enam kui vaja välja kannaks. Sellise teksti nautimine oleneb
lugeja vastuvõtu meeleolustki, mõnes teises olukorras kirtsutanuks nina sellise
klišeedega mängimise peale.
„In my family „adventure“ tends to be used to mean „any minor disaster we survived“ or even „any break from routine“. Except by my mother, who still uses it to mean „what she did that morning.“ Going to the wrong part of a supermarket parking lot and, while looking for her car, getting into conversation with someone whose sister, it turns out, she knew in the 1970s would qualify, for my mother, as a full-blown adventure.“ (lk 227)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar