26 august, 2017

Juri Tsvetkov - 995. pühak (Põgenemiskatse, 1965)

Üsna “crichtonlik” tehnopõnevik kosmosest kukkunud kivikesest, ms toob Maale kohutava bakteri. Mitte et autor sellele variandile suurt mõtleks, tema lõpetab loo ära siis, kui enamus ulmeautoritest alles alustaks tellise või kolme vorpimist.


Ühesõnaga, 16. sajandil kukub ühte Saksamaa kirikusse kivi, mida käidelnud preester muutub ööpäeva jooksul metalliks. Ehmunud mungad matavad metallmehe ning kogemata kombel kaevatakse see 1960. aastal välja - selgub, et metalliks moondunud surnu koosneb nüüd üliharuldasest puhtast metallist nimega euroopium. Puhkeb meediakära, mis aga saab ootamatu lõpu kuna surnukuju õnnistanud piiskop on korraga niisamuti metalliks moondumas. Milles asi?

Lugu on üsna jaburalt uskumatu ning kaldub rohkem fantasy valda. Tõsi, autor ei kuluta ainiti energiat vaid selle uskumatu juhtumi kirjeldamisele, niisamuti saab vastu pead (Lääne-Saksamaa) läänelik elulaad ja religioon - millised sahkerdused neis valitsevad ja kuidas kuulsuse nimel ollakse valmis milles iganeks. Teksti kohta on keeruline öelda, et see tänapäevalgi suudaks mingil moel aktuaalset sõnumit kivist välja pigistada, pigem on tegemist näitega retroulmest, mis võiks koomiliselt mõjuda. Vähemalt pole tekst padupunane nõukogude teaduslik fantastika, pigem fantasy tugevate ühiskonnakriitiliste lisanditega.

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: