"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...