Intrigeeriv jutt lähitulevikust, kus on tegutsemist alustanud tehisintelligentsiga luust ja lihast seksirobotid. Noh, juhtub nii, et politseijaoskonda pöördub võrgutava välimusega naine - ehk nagu uurijale viimaks meenub, on tegu Mika Modeli nimelise seksirobotiga, mida erinevatel pornolehekülgedel hoolega reklaamitakse (ning mille abil siis kogutakse andmeid lehtede külastajate kohta - mistõttu see Mika Model leidis andmete (big data!) analüüsil, et just see pornost huvituv uurija võiks teda aidata).
Mika Model küsib nõu ja abi, tal oleks nimelt vaja advokaati. Tõstab lauale koti, seal on tundmatu mehe äralõigatud pea - nimelt on robot tapnud oma peremehe (Asimov uluks nördimusest). Politseinikul on probleem, nimelt see Mika Model hullutab ta meeli, aga samas… on ta mõrvar. Või keda / mida mõrvariks pidada, ehk on süüdlane roboti tootja? Nad sõidavad sündmuskohale ning mees saab vatti, et oma tundeid Mika Modeli suhtes vaka all hoida. Seksirobot seletab, et lõikas omanikult ära pea suhtevägivalla tõttu - omanik vägivallatses Mika Modeli kallal ning kuna seksirobot on luust ja lihast olend, siis tundis ta reaalset valu. Politseiniku peavalu vaid süveneb. Kriminalistikaekspertide asemel saabuvad mõrvakohta esimestena hoopis Mika Modeli tootja esindajad ja edasi lähevad… asjad hoopis käest.
Bacigalupi esitab huvitava küsimuse - mis siis, kui tehisintelligentsiga olend ongi… inimlik? Või ikkagi ei ole? Kui ta käitub nagu inimene ja kohandab oma käitumist nagu inimene, kas siis roboti koodil on märkimisväärne erinevus inimese DNAst (meenub Wolfe’i tekst, kus inimene pidi asendama remondis olevat seksirobotit)? Või on see probleem… tehisintelligentsi seatud lõks?
“There it was again. The inappropriate tease. When it came down to it, she was just a bot. She might have real skin and real blood bumping through her veins, but somewhere deep inside her skull there was a CPU making all the decisions. Now it was running its manipulations on me, trying to turn murder into some kind of sexy game. Software gone haywire.
/-/
Her demeanor had changed again. She was more solemn. And she seemed smarter, somehow. Instantly. Christ, I could almost feel the decision software in her brain adapting to my responses. It was trying another tactic to forge a connection with me. And it was working. Now that she wasn’t giggly and playing the tease, I felt more comfortable. I liked her better, despite myself.” (lk 43)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar