Kui hiljuti loetud Lee lühijutu
puhul sai mainitud Leckiet ja Asherit, siis noh, lihtsuse huvides mainiks neid
uuesti. Ehk siis mõneti veider tulevikumaailm oma korralduse ja ohtudega (mis
muuhulgas tähendab minu jaoks ka seda, et nii mõnigi maailmaehituslikk element
jääb mulle mõistmatuks või mitmeti aimatavaks – aga eks see ole paratamatus,
millega tuleb võõrkeeles lugemisel leppida).
Lee loodud maailmas pole rõhku
eriskummalistel eluvormidel või transhumaansetel olekutel (nagu näiteks hiljuti
loetud Becky Chambersi puhul; tõsi küll, ka Chambers ajab vähe elavama rida kui
paduulme) – tegelased elavad lihtsalt meile võõras kultuuris ja seetõttu
erinevate reeglite järgi (kuigi nüüd „Raven Stratagemi“ alustades … paneb küll
senist arusaama vähe teisiti vaatama). Inimkond kui mesilassülem, kus ühe
konkreetse impeeriumi raames on nad jagunenud eri kastide vahele – on need, kes
teevad nö eluks vajalikke töid ja on võimuaparaat oma erinevate
(repressiiv)organitega, mille haldusalades on erinevad võimuhoovad kultuurist
armeeni. Siinses romaanis on see võimuaparaat kuueosaline, ning tegevus keskendub
sellele, kuidas maha suruda mässu, mille on tekitanud aegu tagasi hävitatud
seitsmes haru.
Selleks on vaja kasutada
hiilgavate matemaatiliste võimetega sõjaväelast – kuivõrd see maailm on vägagi
matemaatikakeskne (ja no see on üks asi, mida ma suurt ei mõistnud). Matemaatikageenius
leitakse tegevväest ning geniaalne taktik istutatakse talle pähe – tema puhul
on tegemist endisaegse hullunud sõjageeniusega, kes arvatavalt läks oma
viimases lahingus hulluks ning selle käigus hävitas nii enese kui vastase armeed
(muuhulgas pidi ta ainuisikuliselt hukkama oma staabi).
Niisiis, see elus sõjaväelane
saadetakse saadetakse laevastikku juhtima, mille ülesandeks on nö hereetikute
kindlust tagasi võita; väekoondise õuduseks selgub, et selle operatsiooni tarbeks
kaptenist kindraliks edutatud isiku peas tegutseb see hullumeelne ja geniaalne
reetur. Ja noh, romaan ongi siis sellest operatsioonist ühteliidetud kahe
isiksuse interaktsioonist. Mis viib välja …
Kõlab veidi segaselt, aga
tegemist on päris mõnuga loetava romaaniga. Ikka täiesti võõras maailm ja
mõistete süsteem ning muidugi see kahe erineva aru kokkupõrge – kus üks püüab
mõista teise kunagise ja praegusi motiive ning teise eesmärgiks on … kas nüüd just
midagi seaduslikku ... Tegelaste soolised küsimused pole niivõrd küsitavad kui
Leckie triloogias – igal juhul pole need suurt vahet, inimene on inimene,
tegelastel on üsna ükskõik, kes on juhtival kohal või sekspartneriks. Omaette ooper
on teose militaarsel küljel ehk nö eksootilistel relvadel, neil on õige karmid
hävitusviisid (jajah, mitte küll nii mastaapsel kujul kui lühijutu puhul).
Arvata on, et seda teost eesti
keelde ei tõlgita, liiga vänge ulme, et oleks väikestki lootust tavalugejale
kaela määrida. Aga soovitaks lugeda küll – neile, kes tahavad midagi … iseseisvat
kogeda.
„Cheris’s world was also very small. It had narrowed to her terminal with its glitterspin of displays. Everything announced itself in colors, numbers, diagrams. At some point, she had been aware that certain numbers presente people, and other numbers represented guns, and still others represented Kel moths. Now she was only aware of interlocking hierarchies and the imperatiive to trade some numbers for others.“ (lk 185)
„Terrible irony: if only she’d waited, if she had known what the Liozh were debating in their white-and-gold chambers, she could have offered her services to them instead. She wouldn’t have needed to resort to mass murder. But the Liozh heresy reared up two decades after her death and some time before the Kel first revived her. Worse, there was good chance that the calendrical disruption caused by Hellspin Fortress was what led them to investigate laternate forms of government, which led to their particular heresy. Democracy.“ (lk 288)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar