Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal
rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud
rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse
sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte,
kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad.
Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.
Kui autor oskab paari lehega
(„Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju
tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja
ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki
tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu
lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi
keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde
Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti
lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider,
senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle
kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar