Lugu ema-armastusest ja
ajuparandusest. Mis võiks olla, kui aju stimuleerimisega oleks võimalik
leevendada autismi ja depressiooni ja muid selliseid tervislikke hädasid – aga milline
oleks seejärel ravitud inimene?
Loo peategelase poeg ongi lasknud
end „töödelda“ sellisel eksperimentaalsel viisil („deep brain stimulation“) ja
tulemuseks on noor täiskasvanu, kes pole enam selline nagu ema on teda väiksest
peast kogenud. Veel hullem – poeg hoiab emast eemale, võtab endale uue eesnime
ning asub tööle tema peale opereerinud arsti juures. Meeleheitel ema ei enam
muud väljapääsu kui astuda vastu sellele arstile, kes on varem samuti lasknud
oma aju töödelda. Ema plaan on arstilt see DBS „maha laadida“, et nii tagasi
normaalseks muutuda ja näha, mis on tegelikult oluline. Ema asub piirama arsti
abikaasat, et selle kaudu ligi pääseda arsti vajalike programmidele.
Ühesõnaga, taaskord päris horror
värk ja eks küsimus on vana ja tuttav – kes me õieti oleme, millised me
ühiskonna jaoks olem peaksime, mida meiega õieti teha võidakse. Headley ei lõpeta
lugu nö traditsioonilise horrori võtmes (süüdi on üks või teine või kolmas),
loo didaktiline iva on seetõttu veidi tavapäratult paradoksaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar