Autori kolmas lugu sellest antoloogiast
on lähedane vaimude jutule, need mõlemad on oh kui erinevad sellest
lähituleviku vanaisa ja lapselapse loost.
Siin siis inimestejärgne maailm,
kus atraktsiooniks loodud draakon-hobune (Trooja nüüd vaevalt?) ärkab üles ja
avastab, et maailm on inimestest tühi, ning toimub üleüldine lagunemine või
metsistumine, kõik on lagunevat tehnikarämpsu täis. Ta otsustab rändama minna
ja peagi kohtab nahkhiirt. Ja nende edasisest sõprusest, eksole, sünnib puhas
poeesia.
Mingil moel ehk kergelt
rajaniemilik posthumaanne maailm, samas Xia Jia tundub lähtuvat ikkagi
hiinalikust maailmapildist jne. Vaimude tekst võiks olla omamoodi eellooks
sellele, kuivõrd sealt hakkab juba inimsugu pildilt kaduma, ning nüüdseks ongi
kätte jõudnud (meie mõistes?) eksistentsiaalne tühjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar