August Kitzberg – Maimu (1960)

Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.

Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milline on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.

Tekst on täismahus netis üleval.