05 mai, 2020

Gene Wolfe – Josh (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)


Pere peab linnast ära kolima. Vanemad ja poeg. Üksik maja metsas. Kaugel. Vanemad lähevad enne asjade lahtipakkimist lähedal asuvasse linna. Poeg jääb ootama. Öösel keegi justkui seisaks ta toas. Kes ei vasta ja kaob. Keegi justkui jälgiks teda aknast. Päevad mööduvad ja vanemaid ei tule.

Tulevad hoopis kaks rändajat. Poeg oleks varem naist telekast justkui näinud. Naine soovib poisi juurde jääda. Rändajast mees pole nõus naist ära andma. Puhkeb vägivald ja laibaõgimine.

Jätkan vaikselt tutvumist Wolfe (lühema) loomega ja seekordne lugu on tõesti … üpris õõvastav. Noormehe päevikusissekanded liiguvad sisemise loogikaga aina sügavamasse sohu; tegu pole arvatavasti just vaimselt tavaliste parameetritega noormehega, ja kui palju on tema kirjeldustest nö kliiniline maailma kirjeldamine, ei julgeks küll öelda.

Või noh, lugu saab ka selles võtmes, kus maailm ongi õudne – mitte siseilm.

Kommentaare ei ole: