Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.
Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.
Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar