Alternatiivajalugu televisiooni tekkest 19. sajandi teises pooles, mis sisaldab õige müstilisi hetki. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see telepildi edastamise ja salvestamise tehnika õieti töötas, igatahes oli see ka võimeline talletama “filmitavate” mingeid mõttekatkeid, mistõttu loo sündmustik sai kokku õige libaantiiktragöödialikuks (jandiks).
1873. aastal produtseeris üks mees kolmteist fantastilise sisuga lühifilmi ning edastas neid kalli raha eest teleteenuse tellijatele. Lühifilmides osalesid pea alati samad näitlejad ning produtsendi ja näitlejate vahel tekkisid õige dramaatilised suhtepuntrad, mis viimaks lahenes õige müstiliselt ja sõna otseses mõttes veriselt.
Lugu on esitatud omamoodi ajalooalase uurimusena, kus siis uurija kirjeldab säilinud, ee, filmilintidel säilinut ning toob ära need eetrivälised vestlused ja mõttekatked. Ja noh, draamat on.
Ei oskagi teksti kokku võtta, selline painajalikult huvitav atmosfäär, mis läheb õige traagiliseks kätte. Valikkogu pikim tekst, täis autorile omaseid veidrusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar