Mille kuradi pärast on vaja mingit Subarut remontida, põhja keevitada?
Kaks ja pool Eesti keskmist netopalka selle alla panna (tegelikult läks üle nelja, aga planeeritud oli kaks ja pool).
Lugejal tekib see küsimus kohe alguses.
Vana auto müüki ja turult uus – selle raha eest saab ju täitsa korraliku.
Ega Peeter Sauter sellele selget vastust annagi.
(Peeter Sauter (PS) on nii autori kui minategelase nimi – see ei saa olla juhuslik.)
Ühest küljest võib olla, et ta tahab selle autoremondi venitada kujundiks, teisest küljest peaks see kuidagi olema tegelase jaoks põhjendatud.
PS tahab olla vaene – tal kohe on selline kiiks – seepärast oli vaja autoremonti.
PS tahab olla vaene reisile minnes, siis on reis eriti raske.
PS’l on naine, kes on hakanud närvidele käima. Naisest lahtisaamiseks tuleb koos temaga reisile minna ja seal talle närvidele käia, nii et naine ta maha jätaks.
PS on seda juba mitu korda teinud – tema ongi ohver. Ja naised lurjused, armastatud lurjused, aga ikka lurjused. Ei mõista kunstniku erakordset hinge. Kui hinge ei mõista, tuleb reisile minna!
(Kui lurjus on armastatud lurjus, siis on ohvri ohvrisus suuremgi veel.)
Nii et reisile läheb PS vaesena, ta vaatab üle planeeritud tööd – kõik oluline on tehtud, kirjatükid ära saadetud. Selgesõnaliselt välja ütlemata, aga reisilt (ilma naiseta) tulles peaks osa raha ees ootama, osa peaks kohe peale tilkuma hakkama.
Noh, lähevad siis Bulgaariasse reisile. Mees joodik ja naine joodik, nende reisileminekust saab huvitavaid detaile kirjutada – jutt jookseb ja lugejal ei hakka igav.
Närvidele käimiseks ei pea reisil eriti pingutama, ole, nagu oled. Vastik oled niikuinii ja reisistress teeb oma töö…
Seal Bulgaarias jääb PS haigeks ja sattub intensiivravisse. Kirjanik PS jaoks on see selge õnnistus – saab lehekülgede kaupa valada arutlusi surmast.
Ennastimetlevaid arutlusi.
Lugejal hakkab igav. Vähemalt sellel lugejal, kes pole kirjaniku müüdist pimestatud.
PS lesib haiglas ja naine on üksi hotellis – no kuidas sa närvidele käid. Ja nii juhtubki, et tuleb paar Bulgaariast koos tagasi ja on natuke rohkem paar kui reisile minnes.
PS on õnnetu. Nagu seotud selle naise külge.
Ta usub, et naine kah õnnetu.
Aga naist maha ei jäta, ega ta mõni selline ei ole. Tema on Ohver.
Ah ja – seal kusagil raamatu keskel on öeldud, et PS’i lapsed temaga ei suhtle. Ju see iseloomu viga ole.
Eelnev oli lugemiselamus.
Siin panin selle kirja seepärast, et olen lugenud arvustusi täis sümpaatiat – oi kui nunnu, ikkagi inimene, joodikute mõistmine ja muu taoline. Sauter kui kassipilt.
Jah.
Mina loen, et minategelane on vastik manipulaator ja mind hämmastavad sümpaatiast täidetud arvamused.
Ebameeldiv tüüp ei vii alla raamatu väärtust. Tihti on see vastupidi.
Ei.
Ma ei samasta peategelast ja autorit.
Aga on suur tõenäosus, et autor ongi selline. Ma ei ole tema varasemat ilukirjandust (piisavalt) lugenud, üheseks otsustamiseks peaks seda tegema, aga ei viitsi. Natuke siit ja sealt, aga mul on igav hakanud ja olen pooleli jätnud.
On muidugi olemas ka see võimalus, et autor on egoistlik manipulaator ja varem seda ei olnud – alkoholism muudab isiksust.
Kui peaks olema nii, et ebameeldiv peategelane ongi autor, siis sellest pole katki midagi. Ongi tavaline – head kirjanikud ei ole head inimesed.
Head kunstnikud ja muusikud ja näitlejad ka ei ole. Ja suured mõtlejad (kellelt oodata selgeid otsustusi ühiskonna kohta) ei ole nad ka mitte. Nad kõik on väga kitsa asja spetsialistid – monomaanid.
Nagu eespool öeldud, igav hakkas kusagil haiglaarutluste ajal. See ei tähenda, et eelnev oleks mind (täielikult) kaasa haaranud. Lõpuni lugesin austusest Sauteri vastu.
Austus Sauteri vastu on tekkinud tema arvustuste põhjal. Tema poolt kirjutatud arvustuste põhjal. Loen tema kirjutatut huvi ja kaasaelamisega ka siis, kui objektiks on kunstivorm, mille eluõigustki ma tunnistada ei taha. Selline (minu jaoks eluõiguseta) on sotsiaalprobleeme, lihtsa inimese elu avav dokumentaalfilmindus. Aga ega ma neid filme hästi kirjutatud arvustuste pärast veel vaatama ei lähe. Hästi kirjutatud asja lugemine on nauding iseenesest. Neid on olnud piisavalt palju usalduse tekkeks – Sauter kui kriitika kaubamärk.
See on nii hämmastav vastuolu – selge ja nauditava mõtte ja sõnaga kriitik on kunstiautorina (ilukirjandus on ju kunstiliik) käpardlik ja veniv kui ila (mu jaoks).
On kaks kohta, kus Sauter teeb metoodilise vea. Seletan analoogia abil, Sauteri poolt armastatud suurte meistrite kaudu.
Need kaks asja on omavahel seotud, läbi põimunud.
Esiteks Bukowski. Naljakas, Bukowski on üks minu lemmikuid, aga Eesti Bukowskiks hüütav Sauter mitte. Asi selles, et Bukowski on külm, aga Sauter täidetud enesehaletsusest ja -imetlusest. Bukowski ise on seletanud seda külmust lapsepõlves palju peksa saamisega, ühel hetkel oli lihtsalt ükskõik ja see ükskõiksus jäi. Nii ongi, et Bukowski loomingus on inimlik üksindus ja viletsus alasti olemas – ei ole poosi, ka mitte närususes. Sauterit lugedes tuleb mõnikord tunne, et tema kirjutab peegli ees, „küll ma olen ilus“ – õnnestub tal ilma naerma hakkamata öelda – sest ta mõtlebki nii. (Vahetame sõnad „ilus“, „inetu“ ära – sisu ei muutu, ma olen eriline ja selle erilisusega imetlusväärne.)
Teiseks Hemingway. Liiga palju sõnu, liiga palju teksti – on mitte ainult Sauteri viga, see iseloomustab suurt osa Eesti kirjanikest. Vesine. Trükki minevas tekstis peab olema vaid hädavajalik – on Hemingway põhimõte. Väidetavasti tõmbas ta maha üle poole oma esialgsete käsikirjade mahust. Mulle tundub, et Hemingway-austajal Sauteril on Hemingway loomingus samad lemmikud, mis minulgi – esimese perioodi lühijutud, lühikesed ja tapvad oma teravuses. Hemingway mahatõmbamismaania tulemuslikkuses ja mõtestatuses veendumiseks võib lugeda tema viimast, poolelijäänud romaani (see on eesti keeles olemas) – veniv ja igav ja tühi. Võiks ju arvata, on ära joonud oma mõistuse, eelistan mõtet, et sellest oleks saanud hemingwaylik kristall suurte mahatõmbamiste tulemusena – maha tõmmata selgelt ja julgelt üle poole.
„Tõmba maha, tõmba maha, sa Aasa oled täitsa lolliks läinud – kirjanik peab millestki elama kah, makstakse ju mahu pealt!“
Mahtu on võimalik mõõta erinevates ühikutes – tähemärkide (või sõnade) arv ja täistrükitavate lehekülgede arv.
Mulle tohutult meeldivad jutuksoleva Sauteri teksti lühilaused (ma ei ole selles ainuke, on olnud võimalus lugeda sellekohaseid arvamusi). Minu jaoks lähevad nad hästi kokku minategelase pideva hingeldamisega.
Iga lause (nendes lühilausetega tekstiosades) eraldi reale!
Vee asemel võiks tekstis olla õhku.
Tekst läheb mõjusamaks ja kui üle poole praegusest jutust maha tõmmata, siis raamat saab sama paks – sama honorar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar