Pisut meenutab
Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga
Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka
mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest
ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut
süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just
saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast
suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest
lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on
eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…
Juhtum ise läheb
aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja
õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas
mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud
kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi
lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast,
siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla
kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid
teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt.
Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel
arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil
päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel
tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja
tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.
Nõnda siis - nagu
õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu
sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke
oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära
– me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).
Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“„Ma arvasin sama.“„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar