Pole ammugi Heinsaart lugenud, ning võrreldes käesoleva aasta Loomingu ja Vikerkaare proosaga, on see päris hea vaheldus. Ei mingit kaasaja või ajaloolist painet, on vaid rännak … siseilma luuludes (muidugi, millest need siis õieti toitu saavad?).
Loo peategelane on mees, kes (arvatavasti) keskea künnisel sattus Keskmaale. Miks ta kodust lahkus, ta õieti ei mäleta, kust ta tuleb, kes ta on, ei mäleta. On vaid Keskmaa ja selle lõputu savann või puisniit või kuidas seda kooslust nüüd kutsudagi - justkui Aafrika, on justkui põhjapoolkera lõputu august. Ja see eriskummaline floora ja fauna, millele ta ise leiutab nimesid. Inimesi pole rohkem kui teised samasugused Keskmaal ringi rändajad, neid kohtab aastas ehk 3 või 4 korda. Ja kiskjaid pole.
Ehk siis paradiis vähenõudlikele, kõik on käe- ja jalaulatuses, kui natukenegi püüad (aga samas rohkem mitte). Siin naisi ei leidu; tõsi küll, jutus kirjeldatakse küll üht veidrat kopuleerimiskogemust maa-alustes urgudes. Aga ka see möödub. Päev korraga.
Eks selline Heinsaare ulmailm võiks esile kutsuda erinevaid tõlgendusi (ja kindlasti võrdlusi autori teiste sarnaste maailmadega), aga samas … miks mitte võtta seda kui meele retke, eemale sellest hukutavast maailmast.
“Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.” (lk 22)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar