Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.
Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.
Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.
“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar