Guattari pateetika oleks nagu pärit hoopis teisest ajastust; ajast, mil oli lootust, optimismi. Ajast, mil kõik näis veel võimalik, kui võtame ühiselt ette ja teeme. Sest probleemid, millele Guattari osutab, need ongi realiseerunud ja hulleminigi kui ta seda siin tekstis visualiseeris. Mingil moel võiks seda teksti nimetada luhtunud utoopiaks (või noh, jumal küll, ehk ikka kuskil tagaplaanil selline protsess tiksub ja uuristab mõrasid maailmakorda?).
Eks selliste tekstide lugemine on justkui kogemus haritud inimese ennastimetlevast sõnavoost (nagu ka Nietzsche puhul). Kõik need mõttemängud ja sõnaloome, kõik see teoreetiline revolutsioon; meeliülendav, aga samas nii … õhuloss. Teoreetiliselt võime kujutleda rohujuurest algavaid revolutsioone, mis võiks pikemas perspektiivis kuhugi laieneda, aga … need jäävad mõttemängudeks, tugitoolifilosofeerimiseks, omasuguste vestluseks. Või ehk selline lugemine peakski eelkõige valgustama intellektuaale, mingil moel õilistama, kuidagi kitsamast ringist välja pudenema. Seeme või nii.
Selle aasta Loomingu Raamatukogu senini üsna ilukirjanduskauge: kõigepealt küll Pihelgase hea lühiromaan, kuid seejärel hoopiski baltisaksa mälestused, siis Nietzsche võitlus titaanidega ning nüüd siis … üks prantslaslik maailmaparandamine (järgmine raamat peaks küll olema luulekogu eesti raskema poole luuletajalt). Noh, tegelikult küll hea vaheldus tavapärasele fantaasiakirjanduse kirjavarale.
“Niisiis, kuhu me ka ei vaataks, leiame igalt poolt sellesama terava paradoksi: ühest küljest arendatakse pidevalt uusi teaduslik-tehnilisi vahendeid, millega saaks potentsiaalselt lahendada peamisi ökoloogilisi probleeme ja suurendada ühiskondlikult kasulikke tegevusi planeedil; teisalt aga ei suuda praegune ühiskondlike jõudude korraldus ja subjektiivsuse formeerimise viis neid vahendeid hõivata ega ka enda kasuks rakendada.” (lk 10)
“Ühiskondliku vabanemise eest võitlejatel tuleb ümber kujundada teoreetiline raamistik, et välja valgustada pääsetee praegusest allakäigust, mis on painajalikum kui kunagi varem. Välja ei sure mitte ainult liigid, vaid ka inimliku solidaarsuse sõnad, fraasid, žestid. Vaikuse suitsukatte all lämmatatakse vabanemisvõitlused, mida peavad naised ja uued proletaarlased: töötud, “marginaliseeritud”, immigrandid…” (lk 18)
“Kõigi ökoloogiliste praktikate tuumne probleem on see, et mittetähistavad katkestused, eksistentsiaalsed katalüsaatorid võivad küll olla käeulatuses, kuid ilma lausumisseadeta, mis annaks neile väljendusliku toe, jäävad nad passiivseks ja ähvardavad koost laguneda (siit tasub otsida ärevuse, süütunde ja üldisemalt kõigi psühhopatoloogiliste korduste juuri). Protsessuaalsete seadete puhul kutsub väljenduslik mittetähistav katkestus esile loova korduse, mis moodustab inkorporaalseid objekte, abstraktseid masinaid ja väärtusuniversumeid, mis kehtestavad end nii, nagu oleksid nad alati “juba seal” olnud, ehkki nad sõltuvad täielikult neid sünnitanud eksistentsiaalsest sündmusest.” (lk 19)
“On oht, et ei pruugi enam ollagi sellist asja nagu inimese ajalugu, kui inimkond end radikaalsel moel käsile ei võta. Kõigi võimalike vahenditega tuleb ära hoida domineeriva subjektiivsuse entroopiline levik. Selle asemel, et jääda alatiseks peibutavate majanduslike väljakutsete lummusesse, tuleb tagasi hõivata väärtusuniversumid, mille rüpes saaksid singulariseerimisprotsessid taas omandada sidususe. Uued ühiskondlikud praktikad, uued esteetilised praktikad, uued enesepraktikad suhetes teisega, võõraga, kummalisega - selline tegevusprogramm paistab olevat nii kaugel praegusest kiireloomulistest vajadustest! Ja ometi leidub väljapääs meie aja suurtest kriisidest selles, kui artikuleeritakse
tärkav subjektiivsus;
muunduv sootsium;
keskkond sellisel kujul, kus teda saaks taasleiutada.” (lk 35)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar