Üks veidramaid proosapalasid, mida olen viimase aasta jooksul Loomingust lugenud. Kui teksti jooksul arvasin, et tegu on paroodiaga Viivi Luige aukartuse asjus, siis teksti lõppedes läks nagu … jälle käest ära.
Lugu siis sellest, kuidas üks naine läheb puhkama väikeasulasse koos Viivi Luige värske raamatuga “Kuldne kroon”. Ta vaatleb raamatut, ennast, väikeasulat ja selle elanikke, võrdleb mälestusi enda lapsepõlvekogemustega. Tulemuseks on üheksa päeva jõudeheiastusi.
Eks probleem seegi, et ma pole peale “Seitsmendat rahukevadet” ja “Ajaloo ilu” suutnud rohkem huvituda Luige 21. sajandi raamatutest, ja noh, eks ikka tekitab imestust, kui hardunult ta värskest loomest räägitakse. Aga noh, igaühele oma. Eks selles tekstis on ka huvitavaid kujutelmi, vahel ka õige ürgseid, et siis … jah.
Üllatusega selgus, et olen tegelikult varem sellelt autorilt jutte lugenud, nüüd ei oska enam midagi arvata.
2 kommentaari:
"Seitsmenda rahukevade" esimene trükk ilmus Nõukogude ajal.
tõepoolest, lugesin nii seda kui teist möödunud sajandil.
Postita kommentaar