Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).
Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.
Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.
Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.
Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar