Ühe endise polguülema, vapra sõduri ja uhke koeraomaniku lugu sellest, mida ta koges ühel lahingute vahele jääval perioodil, kui nad oma rühmaga sattusid säärasesse härrastemajja, mis kuidagi sõjast puutumata, terveks ja kauniks oli jäänud.
Samas, kuna Tammsaare ei kirjutanud teadlikult ei õudust aga fantaasiat, on lugu lahtisem. Võimaldab tõlgendusi "talle ainult tundus" ja midagi ei seletata lahti. On mingid vastused, ent kui õiged need on, jääb lugeja arvata. On ka hulk üldisi tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta ja kui õiged need on, jääb ikka lugeja arvata.
Koera on hästi kirjeldatud. Selgelt on autoril vähemalt üks koer kunagi olnud, võimalik, et mitu erinevat. Õuduse võttestik on tal ka käpas - ehitada pinget ning hirmu etteütlemiste abil ning tekitada lugejale halva ootuse õhkkond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar