Jyri Andreller – Naerev kurbus (1926)

Alapealkirjaks “Esimene kogu värsse 1923-1926”, kuid see jäigi Andrelleri ainsaks koguks. Ta oli Wabariigi-aegse Pärnu literaat, kes esines 1920. aastail ka kohaliku tähtsusega kirjandusalmanahhides üheskoos teiste tollal Pärnus elanud noorte luuletajate Barbaruse ja Heiti Talvikuga ning tegutses ajakirjanikuna (muuseas tegi ta ajakirjaniku ja literaadina pidevat koostööd kellegi Johannes Hendriksoni ehk hilisema Johannes Hennostega, kes võib vabalt olla Pärnust pärit Tiit Hennoste lähisugulane, kes teab). 30ndate alguses aga oli ta mõned aastad vangis, kuna oli raamatukogu juhatajana võõrast raha raisanud. Võimalik, et see on üks põhjusi, miks tema “luuletajakarjäär” pooleli jäi ja miks ta pole kümnendikkugi sama kuulus kui Heiti Talvik, kellega nad omal ajal üheskoos Loomingus avaldamiseni välja murdsid ning kelle luulega on tal omajagu ühisjooni. Netis leiduvaist pudemeist võib välja lugeda, et ka arvustus polnud tema debüütraamatu suhtes kõige leebem. Selles võis muidugi oma osa ka sellel, et Andrelleri luule keel oli üsna radikaalselt Aaviku-keel, tarvitas aaviklikke uudissõnu ning grammatikauuendusi üsna julgelt, ning see võis omas ajas mõjuda võõrkeelsema ja konstruitumana, kui ta praeguse pilgu jaoks paistab. Aga lisaks noile uudsustele komistab Andreller kohati ka selliste keeleliste vormide otsa, mis vist juba tollekski ajaks olid iseloomulikud vanamoodsale panetunud luulekeelele: “igavest”, “nutvad” jms.
Andrelleri luuletused on vormiliselt ranged, rütmiliselt väga intensiivsed (sageli meenutavad ta luuletused rütmilt neid Paul-Eerik Rummo lausa painavalt monotoonse ja intensiivse rütmiga luuletusi nagu näiteks “Kinni hoides” või “Oo et sädemeid” vms).
Sisult ja meeleolult on Andreller dekadent ja kõige kaduvuse luuletaja, sageli tema maailm “muldub”, kaob minevikku hämusse jne. Raamatu sissejuhatav luuletus ongi “Ma laulan kõigest, mis on kaduv”: “Aol naerab päev - saab õhtul syame kuuli”.

Vastanduvad avar maa, kus “tuikab verd / aadrein muldsein” ja mille kohal on laotus, “pähnitsev ja mesilasist pistlev, / roheliste ryngastega; / hellu / kellu / mängid horizondil sinaval” - ja teisalt linn, “synk kui morn, / kannab vangla ysan vaeva”. Andreller kõnnib mööda maailma ja tunneb, kuidas ta on üksi oma küsimusega “milleks ja kuhu see ryht? // Kysimust seda ei siin / yhelgi mõteten eksle vist.” Looduses on tõeline vabadus, isegi erootiline kutse, kuid seegi on kuidagi üksildane:

Nyyd ma tuuleballeriinidega jändan luhan.
Sasin rohulemmeid ymber piha.
Amuleti leian kalurite õitsitule tuhan.
Kalurite õitsitule, uritule tuhka heidan. Sääl on hää!
Nyyd ma vesiroosi surun rinnale kui naise pää,
suudlen värisevaid sõrmi vargse tuule.
Minu yle päike põletab ent iha,
mets mul’ männikarikatest joodab viina. Rõõmu luule.

On luuletus üksiklasest, igavesti noorest metsamehest, kelle punane pard lehvib tuules, kui ta mööda metsi ja maid kõnnib ja lindude keeli kõneleb. On pikk luuletus Pärnumaa soodest ja Pärnumaa poegadest:

Soine on Pärnumaa syda ja mõtted on uduna hallid,
heleda päikese poole ent kisendab Pärnumaa hing.
Pärnumaa poegade pyye see: lõhkuda udused vallid,
lõigata läbi kord tõesti soovingude myrgine ling!

Poeet käib kodumail: “Mu eel on kadakaised, mändidega karjamaad”, “Tund-tunnilt filmub ajun minevikupilte armsaid; / taas tõuseb vaonu Eilse, kolletava eha taha.”

On tõelisi masendusepilte:

Valust vaikne on ikka mu õu;
jänu põletav kurnab mu huuli.
Olen endale jälk!

Ent ei taba mind surm;
ei mind oota veel muld ega haud, -
ainult halluse häiritsev paine
minu järgi, minu teedel on eel.

Masenduse taga on igatsus millegi järele, mida polegi võimaik leida, rääkimata nimetamisest:

Tundide roostetust raputab keegi
mulle, kui myrgitust hinge.
Öelda ei iialgi või tema nime,
pimedus pyvvab tend, skyyt.
…
Võtke kõik õilis ja õilsana ilus -
ilus on ilu, mis polegi ilu;
valus on valu, mis polegi valu -
tunda kord seda, see lõpp!

Kuni lõpuks kevadine loodus ise tõmbab poeedi tollest tumedusest välja:

Saatan mind häirib. Needmisekudu
kudeneb ymber mind. Surm?
Ei! Alles pakatab urv!
Kevade veed ikka lailavad seda:
mõndagi unustad oodatut ruttu!
Udun on rohetuv nurm.
Ei mina kurv!

Kohati on poeet justkui Igavene Juut või Callieri lauldud surnuist äratatud Laatsarus, kellel on “nothing but time” - kõik on minekul, kadumises, mööduv, kõigel on oma tund, “jälle minnakse, näen. Homme vast ehk minna? / Aga ikka endiselt jään nõiut linna; / Ikka aga mõtlen: pole minu tund!”

Sinna vahele eksib mõni õnnelik õhtu:

Kauguste ent kuulame me zitreid,
mille helinaid kui virmalisi nähti.
Vihu kylmi sulle kingin
lilli.
Oled õnnelik ja rõõmus sestki kingist.
Iialgi ei taha välja sellest valgest ringist!

Sellele aga järgneb taas roidumine:

Kui kihar viinamarju
ta joovastas kord mind -
ta anduvus vaid käskis võtta.
…
Kuldkoldne viin on lõppend
ja närtsind himu taim -
ei enam mõtle ta’ga mängi.

Jääb vaid igavus:

Mul lasub raskelt tundekiht [st tundide kiht]
ja piinab igavuse piht;
ent vaatab seinalt luitund maal:
Pierrot ja Arlekiin
ja tukub hämar, roidund saal:
kõik on kui päätu i.

Ja poeet lisab: “Mõttedki minul on haid, / luuravad vaid. Sydame täägile rusun?!”

Luulekogu lõpetab pikem kolmeosaline ballaad “Inimene lotosega”, kus minategelane kohtub järjest kolme lootost kandva inimesega - kevadel lapsega, kes viib lille “sellele, kellest on muinasjutt”, heledal suvekeskpäeval noormehega, kes viib lille oma armastatule, ning hallil sügisel vanake, “ikka lotos veel rusut tal sydame vastu” - “See on sellele, kellelt mu elu!”

Ei tea jah, kuidas ta omas ajas täpselt mõjuda võis, praegu ei ole seda enam võimalik lugeda muud moodi kui võluva jäljena kahekümnendate dekadentlikust luuleloost, ühe peatuspunktina noorest Visnapuust kolmekümnendate Talvikuni; veetlev tolmune väikeste kriimudega pärl.

Andrelleri-seire militaaride foorumis

üks Andrelleri tervikluuletus