Lugu 1971.a. kevadsuvest, kui Väike-Maarja õpilased korraldasid kodu-uurimusliku rännaku kodukandi ümbruses. Kaheksa 10.klassi õpilast ning neid juhendav-abistav meesõpetaja, kes tagantjärgi sellest loo kokku kirjutanud (umbes nagu ekspeditsioonipäevik). Leppik otsustas seda lugu esitada vanamoodsas keeleviisis – et noorematel lugejatel ikka huvitavam-naljakam oleks. Ühtlasi otsitakse retkel vahel abi “Matkatarkuste taskuraamatust”, püüdes aegajalt selle juhiste järgi käituda (eessõnas autor suisa rõhutab, et käesolev pole pila selle taskuraamatu üle).
Vihik moodustab omamoodi olustikulise pildi 70ndate kevadsuvisest eluolust maal – on nii lahkeid taluinimesi kui ka lällavaid ja ahistavaid joodikuid, autor on korra lausa ühiskonnakriitiline: “Ainult inimeste seast putkamine võib nüüdsel ajal krussis erkudele kosutust saada, tõdesime teel oma viise ja mõtteid veeretades. Ja tõesti – vist just sellepärast on teiste juurest äraminemine, teistest eraldumine meie päevil selletabase ennenägemata ulatuse võtnud: küll sõidetakse kuhugi rannamajakesse, laanekurusse soome sauna või sussitatakse oma eluaseme keldrisse ehitatud kerist, küll ronitakse mäe peale vanasse veskisse, mis on kaasaegase sisu saanud, küll paetakse kodukandi lähimasse võsatukka grüünesse, minnakse mõne vaikse veekogu äärde õngitsema ja kalaleent keetma, aetakse püssiga vaest jänesejuntsut taga või roidetakse mööda kõnnumaid, olgu siis kas lähemal või hoopiski kaugel, nagu meie seda paraviisi tegime. Ja et inimene on oma olemuselt karielajas, siis võetakse ka paar mõttekaaslast kampa või pistetakse pudel põue, tihti samaaegselt nii seda kui teist. Muidugi selle mõttega, et hulkadest eraldumine huvitavam ja elamuslikum tuleks. Inimene, see Homo sapiens, on saanud teadusemeestelt – aga eks needki ole ainult inimesed – endale liiginimeks sapiens, mis peaks tarkusele, mõistlikkusele ja arukusele vihjama, aga ometi ei oska see sapiens tavaliselt oma äraolemisaja sisustamiseks muud targemat ega tõsisemat välja mõtelda kui pudelite tühjendamist.” (lk 17-18)
Autor on ehk mõelnud seda raamatut tänapäeva kooliõpilastele ja kodukandi inimestele lugemiseks ja huviäratuseks, juttu on nii Kalevipojast kui ka kohapärimusest. Keegi asjasthuvitatu võiks Leppiku ja neidude jälgedes samasuguse rännaku teha, kohanimede järgi võiks see mõnus olla.
Ahjaa, aidake autoril fotoaparaat tagasi saada: “Seda tarka tükki endale eeskujuks seades pööran mina nüüd, oh armas lugeja, palvega sinu hää südame poole, et kui sa kuskil kedagi päevapildi aparaadiga ZORKI-6 nägema juhtud, millel number 610054429 on ja mille objektiivi peal I-50 m 6180461 seisab, siis tea, et see mitte selle nurjatu inimese oma ep ole, vaid Väikese Maarja kooli vandrite Eduard Leppikule kuulub, kes ülemal märgitud numbritega riista kurjategija käest ära võtta ning selle seaduselisele omanikule lahkesti tagasi toimetada palub.” (lk 15)
artikkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar