Raamatu lugemist alustades oli mul paigas ootuste horisont – arvatavasti on tegemist lääne inimese arusaamaga Siberi rahvastest, lisaks veel populaarteaduslikku sousti eri rahvaste uskude kohta. Huvi pärast lappasin veel raamatu lõppu koondatud viiteid ja valikbibliograafiat, kus leidus vaid 6 viidet venekeelsele trükisele, ülejäänud on üpris kopsakas nimekiri lääne autorite käsitlustest või heal juhul vene autorite tõlked enamasti inglise keelde. Ehk siis – lääne autori lääne allikatega lääne lugejale mõeldud teos. (Võrdluseks tuli meelde Art Leete raamatute kasutatud teoste nimestikud.) Ja veel mõtlesin, et kuidas Reid üldse suhtles kohalikega – vene keeles või pidi selleks tõlgi abi kasutama (jah, ta sai vene keelega ise hakkama). Ühesõnaga, eelarvamused olid suured.
Aga. Kui muuta oma suhtumist – ehk siis popteadusliku etnograafilise raamatu asemel lugeda seda reisikirjana – on tegelikult raamat päris huviga loetav. Jääb mulje, nagu autor on eelnevalt kõvasti Siberi-teemalist materjali läbi töötanud ja seejärel 1999.a. kevadel asunud mitmekuulisele rännakule mööda valitud sihtpunkte Lääne-Siberist Tšukotkani, viibides pigem Venemaa äärealadel ja ookeani lähedal. Noh, muidugi oleks palju nõuda risti-rästi Siberit läbi sõita. Tomsk, Burjaatia, Tuva, Jakuutia, Sahhalin ja Tšukotka.
Tekstis on kokku põimunud nii minevik kui tänapäev. See on justkui reis reisikirjade jälgedes (metareisikiri?), nii mõneski kohas tuuakse paralleele sellega, mida tundis või võinuks tunda samas paigas viibinud paar sajandit tagasi mõni tolleaegne seikleja või kasakapealik või kasvõi andameid koguv ametnik. Lonely Planeti asemel on hoopis Gmelini või Carruthersi või Zenzinovi mälestused. Kunagised kartlikud nivhid või sõltumatud tšuktsid versus nüüdisaja urbaniseerunud siberlaste eluolu. Et Siberi kirjutatud ajalugu algab Vene tsaaririigi anastusretkedega (võrdle näiteks Art Leete “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine” 2000), siis on pilt põlisrahvastest alates 16.sajandist kuni tänapäevani lohutu. Reidi tekstis tuleb vene argielu kõnts (aastal 1999, eks) ehk teravamalt esile kui näiteks eesti autorite kirjutistes – kaua ikka sellest nõukogude taagast pikalt-laialt jahuda. Ühesugune jälk ja räpane nii vallutusretkede ajal kui nüüd ressursside pärast lagastamise ajal. Nagu ikka, on põlisrahvastel oma kuldne minevik, mis mõnetises kõverpeeglis esitatakse folklooris. Eks muidugi minu soome-ugri hingeke arva, et kunagi ennemuiste olime me kõik vägevad ja head (kuigi tollal sai jalge alla tammutud teisi hävinenud rahvakilde).
Raamatu pealkiri on petlik. Kindlasti leidub müstikahuvilisi, kes pealkirja pärast raamatu kallale hüppavad, ent peavad seeasemel lehekülgede kaupa lugema ülevaateid ajaloolistest sündmustest (mis on omal kurval moel põnevad) või autori kogetavat eluolu Venemaal ehk siis Siberis. Autori püüdlus: “Käesoleva raamatu kallale asudes arvasin, et Siberi šamanismi olukord näitab üsna hästi, mil määral on põlisrahvad suutnud säilitada Venemaa võimu all oma identiteedi.” (lk 19). Järelsõnas esitab Reid arvamuse nende põlisrahvaste tuleviku kohta, mis on mõneti ootamatult küllaltki positiivne.
Mis tegi šamaanist šamaani? See, et ta jaksas oma raskes rüüs tseremooniaid sooritada: “Kõik see kõlises ja kolises hirmuäratavalt ning kaalus kokku kuni kakskümmend viis kilogrammi. Üks tõelise šamaani tunnuseid oli see, et talle ei valmistanud mingit raskust seda rüüd üles tõsta ja kanda.” (lk 19)
Üllataval kombel on raamatus estonica momentki, kui Reid puutub kokku Vasjuganis Aipolovo külas Kalju Kallismaaga, kes seitsmeteist aastaselt juuniküüditati perega Narvast Siberi ja jäigi lõpuks sinna (lk 69-72, mõned mainimised hiljemgi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar