Raamat nagu hullumeelsuse lähiajalugu. Selge, et siit raamatust ei saa lugeda absoluutset tõde või midagi sellist, ning eks alljärgnevad tsitaadidki ole sõltuvuses lugeja rikutusest. Hea, et autorid esitlevad oma uurimust liigsete emotsioonideta (näiteks ei torka silma hüüumärke vms) ja kommentaarideta.Raamatu esimesi peatükke lugedes on tunne nagu loeks mõnd põnevikku – kas head kutid ikka jäävad peale, kas sõda jääb olemata. Tunne, nagu viibiks irratsionaalses maailmas.
Kui sõjaks valmistumise puhul võib tunda autorite mõningast kriitilisust, siis sõjategevuse rekonstruktrueerimise puhul ollakse kindlalt “omade” poolt (neist kirjeldustest oleks küllaga materjali seitsmekümneks hollywood filmiks). Autorite kriitiline hoiak taastub vallutamise järgset olukorda lahti kirjutades, eriti selgelt väljendub see epiloogis võrreldes varasema neutraalse tooniga.
Huvitav paralleel tekib Wesley Clarki “Tänapäeva sõda” raamatuga, samuti oleks soovituslik lugeda tundmatu iraaklanna “Bagdad põleb” raamatut või blogi.
Keegi anonüümne Clintoni abi:
“Kui mehed istusid maha suletud uste taha, ütles Clinton Bushile, et oli tähelepanelikult lugenud tema valimiskampaania avaldusi ja tal oli jäänud neist mulje, et Bushi kaks prioriteeti on Ühendriikide raketitõrjeprogramm ning Iraak. Bush vastas, et nii see on. Clinton soovitas teistsugust prioriteetide nimekirja, mille hulgas oleksid Al Qaeda, Lähis-Ida diplomaatia, Põhja-Korea, võidutuumarelvastumine Lõuna-Aasias ja alles seejärel Iraak. Bush ei vastanud selle peale midagi.” (lk 16)
“Laupäev, 11. mai 2002 /-/ On tähtis, instrueeris Bush, kujutada sissetungi kui Iraagi vabastamist. Tuleb välja töötada iraaklaste informeerimise vahendid, kus rõhutatakse, et Ühendriikide väed tungivad sisse selleks, et iraaklasi vabastada, et nende siht ei ole olla okupeerijad.” (lk 59)
“Ühendriigid nõudsid selget, ühegi kahtlusevarjuta tõestust massihävitusrelvade programmide lõpetatuse kohta. Bagdadi seisukohalt oleks selle nõude täitmine takistanud Saddami püüdlusi tõrjuda Iraani ja heidutada sõnakuulmisse šiiidid ning teised rühmad, kes võiksid hakata mässama.
Saddam pidas massihävitusrelvade puudumisest teavitamist riskantseks, alahinnates Ühendriikide ärevuse ohtlikkust. Tema kaastööliste väitel arvanud ta, et Ühendriigid ei ole Iraagile loomulik vastane. Ta ei näinud ühtki põhjust, miks ameeriklased peaksid Iraaki sisse tungima. Pealegi arvas ta, et ameeriklased ei ole valmis pidama suurte kaotustega sõda.” (lk 77-78)
“President ignoreeris riigidepartemangu teistsuguseid vaateid ja väitis kindlalt, et Iraak püüab soetada tuumarelva ja isegi mehitamata õhusõidukeid, mida saaks kasutada Ühendriikide ründamiseks merelt – väide, mille õhujõudude luureteenistus oli luurehinnangu salastatud versiooni joonealuses märkuses kahtluse alla seadnud.” (lk 151)
“Ühendriikide süüdistused, et Iraagil on massihävitusrelv, tekitasid mõnede Saddam Husseini abiliste hulgas suurt segadust. Sõjaväelased ei olnud teinud ettevalmistusi keemia- või biorelvade kasutuseks. Julgeolekutöötajad ei olnud teavitanud sõjaväe juhte keemiarelvasaadetistest. /-/ Iraagi sõjatööstust juhtinud Abd-at-Tawab Abdallah al-Mullah Huwaysh ei saanud aru, millest ameeriklased räägivad, ta ei teadnud, et Iraagil oleks mingisuguseid massihävitusrelvi, ja tema positsioon võimaldas tal teada väga paljut. Kuid Washingtoni sedavõrd veendunud korduvad süüdistused panid ta kahtlema, et ehk on Saddamil kõigest hoolimata olemas mingid salajased varud.” (lk 156-157)
“Ühendriikide luureanalüütikud olid teinud ränga vea Saddami uue kaitsestrateegia tõlgendamisel, oletades, et ringkaitse plaan, mis oli detsembris tekitanud vastumeelsust Iraagi kindralites, on keemia-, aga võibolla ka biorelva kasutamise kava Ühendriikide vägede vastu, kui need piiravad Iraagi pealinna ümber. Sel ajal kui Ühendriikide luurele valmistasid muret ringkaitseplaan, vabariiklik kaardivägi ja tema keelatud relvad, hinnati fedajeede võimalikku rolli vähetähtsaks ning jäeti üldse tähele panemata tõsiasi, et märtsis jaotati laiali tonnide kaupa relvi, mis paigutati lõunapoolsete linnade mošeedesse ja koolidesse. Neid relvi oli nii palju, et ühe Iraagi sõjaväejuhi sõnul peideti neid isegi peldikutesse.” (lk 158)
“Et saavutada Saddam Husseini režiimi kiire kokkuvarisemine ja ruttu Bagdadi liikuda, olid õhu- ja maismaakampaania kavandatud selliselt, et hävitada režiimi juhtimisvõime – see oli Franksi lubatud “vapustus ja õud”. Kuid sõjajärgse tegutsemise plaanide jaoks, mis eeldasid, et McKiernan kasutab Iraagi regulaararmeed, politseid ja riigiasutusi korra hoidmiseks, oli vajalik, et mingi osa juhtimisvõimest säiliks. Ühendriikidel ei olnud õieti midagi tagavaraks, kui peaks ilmnema, et iraaklased ei soovi neid ülesandeid täita või kui neid ei suudeta juhtida.” (lk 168-169)
Sõja seksika imidži müümine:
“[Rumsfeld] väitis, et Clintoni valitsuse sekkumine Kosovos ja Ühendriikide ning liitlaste rahuvalvevägede kauaaegne seal hoidmine on loonud “sõltumise kultuuri”, mille tõttu on Kosovo elanikel raske tõusta omile jalule. Afganistan seevastu on näide selle kohta, kuidas on õige teha. Bushi valitsus suutis vastu panna kiusatusele võtta ette laialdane riigiehitamise üritus või viia kohale arvukas rahuvalvevägi, selle asemel abistatakse afgaane, kes ehitavad oma maad ise üles. /-/ Kokkuvõttes, sõda paistis kui win-win, olukord, kus kõik osalised ainult võidavad midagi. Ühendriikidel oleks võimalus lüüa minema diktaator, käivitada Iraagis uus ajastu, muuta Lähis-Ida jõudude tasakaalu Ühendriikide kasuks ja saavutada seda kõike nii, et Ameerikal ei ole vaja ette võtta kulukat, vaevalist ega pikaaegset rahuvalvet ja riigiehitamist, nagu Clintoni valitsus oli teinud Bosnias ja Kosovos.” (lk 175-176)
“Nimelt soovivat USA president, et sõjaväelased edastaksid võimaluse korral kolme tüüpi uudiseid: teateid võidukate Ameerika vägede saabumist tervitavatest iraaklastest, liitlaste humanitaarabi saadetiste toimetamisest Iraagi elanikkonnale ja äsjaavastatud massihävitusrelvade arsenalidest. Valge Maja paistis olevat kindel oma ürituse õigsuses ja ühtlasi ka võidus. Bush oli veendunud, et tänulikud iraaklased ja leitud massihävitusrelvad annavad Valgele Majale arvukalt võimalusi sündmuste kohta suurepärast pildimaterjali edastada.” (lk 195-196)
“Rumsfeld aga oli samavõrd selgelt välja öelnud, et kui Saddami väed kiiresti alistatakse, võib ta mõned maaväe üksused saatmata jätta. Sellest ajast peale, kui talle selgitati Zinni tegevusplaani 1003-89, oli ta keskendunud pigem sõja võitmiseks vajalikule vägede hulgale kui rahu kindlustamiseks vajalikule võitlejate arvule. Juba enne sõja algust oli ta arutanud, kuidas loobuda üksustest, mida Saddami alistamiseks otseselt vaja ei lähe.” (lk 539)
“Tegelikult Rumsfeld ja Bremer pigem teravdasid julgeolekuprobleeme, mõlemad omal viisil. Rumsfeld piiras Ameerika sõdurite hulka Iraagis ning Bremer piiras iraaklastest koosnevate üksuste arvu, mida oleks sanud kohe rakendada. Need kaks otsust koos muutsid julgeolekuvaakumi palju suuremaks, kui see muidu oleks olnud.” (lk 568)
“Merejalaväe ohvitseridel ei õnnestunud Bremeriga kohtuda ning nad pidid leppima ühega tema asetäitjatest, kes asjalikult selgitas, et Bremer ei saa lubada olukorda, kus võitjaks võib osutuda vale kandidaat. Merejalaväelastel soovitati välja valida grupp iraaklasi, kelle peale nad võisid kindlad olla, ning lasta neil linnapea valida. Nii saaksid Ühendriigid kogu protsessi kontrollida. Merejalaväelastele see plaan ei meeldinud. Sugugi sellisena ei olnud nad tõlgendanud Valge Maja plaane Lähis-Itta demokraatiat tuua.” (lk 574)
Epiloogi lühikokkuvõte:
“Kuid president Bush ja tema meeskond tegid viis ränka viga. Nad alahindasid oma vastast ega suutnud mõista kõigi nende etniliste rühmituste ja hõimude segadikku, mis kokku moodustavad Iraagi. Nad ei läinud lahingusse õigete relvadega ning jäid liialt lootma tehnilisele üleolekule. Nad ei suutnud kohaneda sõjategevuse arengutega maismaal ega lahti öelda oma sõjaeelsest analüüsist ka veel siis, kui iraaklased olid sõja esimestel päevadel ilmutanud valmisolekut sissisõjaks. Nende süsteem ei soosinud üldlevinutest erinevaid sõjalisi ja poliitilisi tõekspidamisi. Ning lõpuks ignoreerisid nad Balkanil ja muudes kriisikolletes omandatud riigiehitamiskogemusi ning koostasid plaani, milles jäädi asjatult lootma sõjas alla jäänud ja etniliselt eripalgelisele elanikkonnale ning liitlasriikidele, kellel olid invasiooni suhtes selgelt vastandlikud seisukohad. Selle asemel et võidelda mässuliikumise vastu, tegid president ja tema meeskond plaane vägede koju toomiseks ning peaaegu et teatasid avalikult sõja võitmisest.” (lk 584)
Alates 15. peatükist hakkavad tõlget ilmestama trükiapsud.
epl
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar