“Järjepidetul sündmustikul ja lõdvalt seotud proosal on omad poolehoidjad, kelle seas ma pole mitte viimane, kuid lõppude lõpuks, mu sõbrad, on tegelaskuju see, kes pärgamendil surematuse saavutab või sellest ilma jääb. Kas te pole kunagi endamisi mõelnud, et just praegu juhivad Huck ja Jim kusagil oma parve allavoolu mööda mingit jõge, mis jääb meile napilt kättesaamatuks, ja on palju tõelisemad kui see jalatsikaupluse müüja, kes mingi paari päeva eest aitas meil kingi jalga proovida? Kui seda sitast lugu kord juba rääkida tuleb, siis peaksite vähemalt teadma, kes selles esinevad.” (lk 168)
Tsiteerides klassikat: “Kui midagi öelda pole / Siis riimin” (Suuman) – ehk siis midagi peaks kirjutama raamatust, aga midagi öelda pole. Rist ja viletsus oli see lugemine, seeaseme sai aseainena igasugu kribu-krabu loetud.
Esimeste lehekülgede reaktsioon oli selline – huvitav, kas olen seda raamatut varem lugenud (ja selle edukalt unustanud) või on kogetud mõnd sarnast teost eesti autorilt või tõlgitult? Igatahes see palverändurite värk ja nende jutustused tundusid algul kuidagi struktuuriliselt tuttavad. Kõlab kirjandusvihkajalikult, aga kõik need palverändurite jutustused tõmbasid kõvasti lugemispidurit, asi hakkas mõneti meenutama nö seisundiulmet – muudkui jutustatakse eri lugulaule ning kulgetakse vältimatu huku poole; omamoodi “Apocalypse Now”. Kõige igavamad jutustused pärinesid Weintraubilt ja Konsulilt, pagana pisarakiskujad (või on lihtsalt varasemad lood jõudnud mälus tuhmuda?), nagu sunnitöö oli neist läbi närida. Lamia jutustus oli ehk kõige kaasaköitvam.
Raamatu lõpupool hakkas tasapisi huvitavaks muutuma, kõik need räägitud lood kõlksusid üha enam kokku. Mis varem võis tunduda oluline (nt Kassadi võitlus üksi Heidikute vastu), oli tegelikult tühine juhus või selgusid hoopis grandioossemad sepitsused. Ja Veristaja kuju on huvitav – nagu ürgõudus, ulme balrog, omamoodi kristlik saatan.
Kuigi Hyperioni ajastule on üsna iseloomulik lahtikistus praegusest ajast (tolle ajastu A ja O on mingi Hedžra nimeline mullistus), meeldib siiski Simmonsile toetuda praegusele kultuurimüüdile, tekstis leiavad oma koha nii Lincoln, Keats, Pound ja ports 20. sajandi nähtusi. Mis millegipärast tundub mulle pisut ebaloogiline – no kui palju praeguses eluolus kajastub nt 10. sajandi kultuur ja ajalugu? Iga tegelase jutustus erineb tavapärasest tekstist – Simmons püüab tarvitada nende puhul neile isikupärast kõnepruuki, kas siis lobedam või pühalikum või naksakam vms (üldine tekst on muidug üsna tavapäraselt nö kirjanduslik).
“Kui midagi öelda pole / Siis riimin”
hyperioni langus
endymion
endymioni tõus
baas
loterii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar