“Haigla ooteruumis tegi Kristian politseinikele ettepaneku:
“Oleksite võinud teda pähe lasta.”
“See oli väike arusaamatus, ta on nii äkiline mees ja kirves oli tal ka käes,” seletas politseinik piinlikkust tundes.
“Siis oleks võinud ju munadesse lasta.”
“Kuule, poiss, kas sul on oma isaga mingeid probleeme?”
“Ei, kuidas nii?” imestas Kristian, ilmsüüta ilme lapsenäol.” (lk 11)
Huvitav, kui lugeda neid Vuorineni joomahulluseeria raamatuid kronoloogilises järjekorras, kui mitu raamatut viitsiks läbi lugeda. See oleks vast avaraamat?
“Otto tahtis ikka kindel olla, et saab kindlasti loomaliha. Ta tõusis püsti, pani mõlemad nimetissõrmed otsaette sarveks, vaatas süngel pilgul ettekandjat ja tõi kuuldavale kaikuva:
“Ammuu!”” (lk 103)
Kaheksakümnendad ikka jube ajastu, jälk muusika ja rõve riietumine. Tänan jumalat, et pole enam koolidiskovanuses.
“Tüdrukud olid Kristianit siiamaani pidanud mingiks vastu võrkaeda nõjatuvaks tennispallipõrgatajaks, kelle suurim väljakutse oli Rubiku kuubiku kokkupanemine. Nüüd kiirgas sellest pastelsest mehest sangari karismat, sest mitte iga kutt ei julgenud selga panna roosat pikeesärki, rääkimata kolme tüdruku kõrvalt vaadates vabalt kõvaks ajamisest.” (lk 185)
Tiinekate amelemisest on imelik lugeda. Kristianist jääb suht normaalne mulje võrreldes hilisemate aastate poolidioodistunud tüübiga. Mis juhtus?
“ “Isa?” ehmatas Memmu.
“Mh-mida kuradit te siin enda meelest teete?” mürises madal mehehääl.
Vaatepilt oli kõnekas. Memmu oli, perse püsti, põlvili ja Kristian, selg pulksirge, Memmu taguotsas kinni. Ja kara oli loomulikult juureni kõige pühamasse paika torgatud. Midagi mõtlemata vastas Kristian välkkiirelt:
“Me magame.”” (lk 210)
siinpool silmapiiri
trakyllmaprokrastineerinj2lle
raamatukoi lugemislood
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar