“Päevad olid muutunud katastroofide segadikeks; mis pärastlõunal tundus võimatuna, oli õhtuks ilmselge tõsiasi. Taevast langesid sakslaste surnukehad; inimsööjad müüsid Heinaturul inimestest tehtud vorste; kortermajad kukkusid kokku, koertest said pommid; külmunud sõduritest said märgipostid; pooliku näoga partisan vaarus lumes ja silmitses kurvalt enda mõrtsukaid. Mu kõhus polnud toiduraasugi, luudel rasva ega kehas rammu sellest jõleduste paraadist midagi arvata. Ma liikusin lihtsalt edasi, lootes leida endale veel pool viilu leiba ja polkovniku tütrele tosin muna.” (lk 217-218)
“Moodne aeg” paistab kõrvalt vaadates pisut segaselt koostatud sarjana – üheltpoolt huvitavad tekstid (Burgess, Pelevin, Murakami, Rushdie jt), teiseltpoolt jutukad (Hornby, Beigbeder, Regener jt) – kas menukate jutukate varjus püütakse lugejatele tutvustada väärtkirjandust? Millised on selle sarja koostamise põhimõtted? Eks selle raamatu tutvustust lugedes tekkis väike eelarvamus – et stsenarist ja ameeriklane kirjutab Leningradi blokaadist ja üleüldse Ida-Euroopa asjadest. Aga – raamat on huviga loetav ja kaasakiskuv, ehk kunagi tõesti saab filmigi näha.
Küüniline, must huumor; lademetes vägivalda ja laipu ja külmust ja nälga; nõukogude ja fašistliku sõjamonstrumite kokkupõrge, kõverpeegel mõlema sõjaideoloogiast (Benioff ei anna hinnanguid – sõda on ühtviisi pask). Lihtsalt väikesed inimesed sõja hammasratastes – kes peab sellises olukorras üles kasvama (Lev), kes püüab oma loomust kõigest hoolimata alal hoida (Kolja), kes muutub veelgi hirmuäratavamaks võimu tööriistaks (Vika). Segu sõjaõudustest ja noorte poiste seksuaalsest frustratsioonist, Thanatos ja Eros.
Millegipärast vahel nagu ootad, et toimuks korraga pelevinlik varjudemaailma avanemine. (Ehk mõneti pelevinlik on raamatus see Kolja olematu romaani “Hoovi jahikoer” teema.) (Aga miks peab iga nüüdisajal kirjutatud Venemaad käsitlev romaan sisaldama pelevinlikkust? Ei pea ju.) Heinaturg on ikka Heinaturg. Ühes kohas mainitakse Eestitki, kus jutt Eesti terasetehaste orjatööst (lk 196). Noh, terasetehas on liialdus, orjatöö mitte. Lisaks mõned huvitavad vene ropenduste jäljendused.
Täiesti pandav raamat.
trakyllmaprokrastineerinj2lle
sehkendamine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar