Täheaeg 6: Pika talve algus (2009)

Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.

Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.

Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.

(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)

Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.

Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.

“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)

Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.

Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.

Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?

Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.

baas
raamatumaailm