Raamat, mida soovitati delfi naistekas kui naljakat, positiivsete elamuste puuduses läksingi laenutama; aga jumal küll, kui oled halva tuju võimuses, siis on ikka raske ree peale saada. Esimesed 100 lk oli kui sunnitöö, lugesid ja kiristasid hambaid, üks suva segapudru tundus olevat. Milles puudus hea huumor. (Või on tõesti küsimus kahe tõlkija niivõrd erinevast kvaliteedist?)“Colm toitis kivikongi suletud lõrisevate ja haisvate pesukarude klanni ning muretses alati, et väiksemad ei saagi saia. “Sellele,” osutas ta mõnele argpüksile, ja mina püüdsin toda rajakat saiaviiluga tabada. Mõni kiirem ja tigedam jõudis alati esimesena jaole, hammustas väikest argpüksi kannikast, röövis saia ära ja jäi uut ootama. Kas lapsel on hea sellist asja näha?” (lk 183-184)
Aga üks hetk hakkas pilt selginema. Justkui britilik huumor ja pooleldi jaburad juhtumised (no näiteks see Lydiaga maakohas seiklemine ja hiljem kondoomiga naise juurde naasmine ning sellele järgnev Viini psühhedeelia). Ja Sprogist hakkab lõpuks kahju – lollike, kes sattus segadusse; üleüldse need visioonid alam-vanaskandinaavia oopusest on oivalised (vabandust, ei hakanud pead vaevama paralleelide tõmbamisega). Pisut ehmatav on pilguheit uroloogilisse maailma, et noh, vahel lendab uriini liitrites. Mõnes mõttes sarnases psühhedeelses voolusängis “Illuminatus!” raamatuga – et kas tegemist ongi tollase ajastu hõnguga, 60ndate lõpu ja 70ndate algusega? Lühidalt, kui algul arvasin, et raamat on jama, siis lehekülgede edenedes (ja kaine olles) hakkas kõik üha mõnusamaks muutuma ning negatiivset elamust on ütlemata mõnus hiljem positiivsena nautida. Ja noh, lõpp pisut happy end – miks mitte?
ekspress
päevaleht
nopped raamatutest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar