“Kaja ärkas selle peale, et keegi näris tal pea küljest liha.” - milline filigraanne avalause. Raamatut võiks iseloomustada legendaarse hinnanguga “this disgusting feast of filth”, aga seda heas mõttes.
Kõigepealt suvajuttu. Millegipärast arvasin üsna hiljutise ajani, et tegemist on naisautoriga ja ta esimest romaani lugedes olin poolvaimustunud, et naine midagi nii segast ja väärdunut kirjutab. Ja kas Tänav on kunagi teinud ühe amatöörfilmi? Häguselt on nagu meeles, et olen näinud ühel ammusel amatöörfilmifestivalil õudukat, mis toimus tuletõrjedepoos. Ja üks lavastaja rääkis paar aastat tagasi, et tahab eelmist romaani lavale tuua, mis tundus siis eriti vinge naiste ettevõtmisena (arvatavasti nüüdseks on see mõte tal kaugustesse lükkunud).
Järgnev jutt raamatust on samuti suvaline, laiskusest ei viitsinud mõtestatumat teksti luua, lihtsalt üksikud hüüdlaused lugemise ajast (aga raamat on hea).
Vere, liha, okse ja karjete pillerkaar; otsatu tapatalg. Vägivallamaailm, mille toimimist toestatakse nõidustega.
Tegelased just erilise aatelisusega ei hiilga, ennekõike omaenda huvid ja valmidus riukalikeks sepitsusteks. Nõidsõdalane Ora intriigitsemine on iseenesest mõttetult ogar, aga eks armastusega vabanda nii mõndagi välja.
Huvitav, et Tänav niipalju heraldikale tähelepanu pöörab, justkui omamoodi kitšilik lisand sellele vereokseooperile.
Raamat, mida on raske käest panna, sest tegevuse irreaalsus on perversselt huvitav.
Päris hea kaanekujundus.
Noh, ma loodan, et autoril on sügavalt ükskõik, mis siinne postitus ta raamatust arvab.
Soundtrack võiks olla segu Sunn O))) õudmassiivsusest ja Avaruse kõige mängulisematest hullustest.
Kogemata kombel on tegevustikul mõnetine lähedus Fortinbrasi näidendiga.
Peaks üle lugema, mitmel lehel toimub veristamisi jms ja mitmel vähe rahulikumat eluolu.
Lendmäe tapmisele järgnev üleüldine alamrahva vastane ultravägivald on üsnagi muljetavaldav.
Tänav võiks kirjutada seebiseriaalidele happy end'e.
Pisut omapärane tunne kui peale sellise raamatu lõpetamist lähed linnatänavatele ja muheled omaette ebalevalt, et noh, ah et siis sedasi.
Kui kuidagi lahterdada lehekülgi teemadel “vägivald/jälk” ja “suhted/olustik”, siis subjektiivselt sain sellise arvu – 112 lehekülge, mis sisaldab vägivalda või jälkusi; 76 lehekülge, mis ei sisalda mingeid tugevamaid vihjeid vägivallale või jälkustele. Aga noh, tõlgendamise küsimus, eks. Lühidalt kokkuvõttes – esimene ja viimane kolmandik käib tugevam möll, keskpaigas võimumängud.
Ei tea just palju inimesi, kellele seda lugemiseks soovitada, aga vingelt hull raamat on küll.
“Ora nägi, et ta kavalus ei läinud läbi. Siiski oli sel niipalju tulemust, et Lible seisis liikumatult paigal, üks käsi püsti. Emand kasutas hetke ära, tõstis mõõga, nagu võtaks hoogu selle koolja jalge ette heitmiseks ning raius vihaga kalmulise püsti oleva käe küünarnukist saadik maha. Enne kui keegi midagi teha jõudis, lõi nooremand otsast ka laiba jala. Lible kukkus kokku nagu kott, isegi proovimata vastu hakata.“Mu hommikuroos,” sosistas laip talle käriseval häälel. “Anna alla. Tule minuga, ma hoian ja austan sind elu lõpuni.”Ora raius tal sõna lausumata kõik jäsemed otsast.” (lk 149)
baas
ulmeseosed
raamatumaailm
trykiveakurat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar