Peter V. Brett – Kõrbeoda (2011)

Kuigi Bretti avaraamat jäi mul koledalt hammaste vahele krigisema, oli käesoleva raamatu alustamise puhul ikkagi rõõmus ootus – mingigi eskapism sellest tavapärasest kirjandusest, mida viimastel nädalatel lugenud. Ja raamatu edenedes joovastus kasvas, sest tegemist on mõnusalt kaasakiskuva värgiga. Miks? Raamatu teeb vingeks ohter möll ja need pöörased võimukad naised (vanaemadest lastelasteni), kes muudkui mahhineerivad õnnetute meestejurakate kallal. Ja kangelaste lapsepõlvest on õnneks juttu vaid raamatu algupoolel (sest teadupoolest on kirjeldused kangelaste lapsena sirgumisest igavad).

Nojah, raamatu tegevustikku ei taha eriti kokku võtta (mis muidugi tähendab seda, et kui peaks kolmandat raamatut lugema, siis pole sellest postitusest suurt abi mälu turgutamiseks). Krasialased tungivad kõrbest välja, et maailma endale allutada ja peale seda alustada viimast sõda deemonisoo väljajuurimiseks. Arlen, Leesha ja Rojer tegelevad vaba maailma ühendamisega ning jagavad tarkusi ja loitse deemonite vastu võitlemiseks (kuigivõrd kaasneb sellega emantsipeerumine jms), olles samas hädas südameprobleemide ja liigse deemonlikkusega. Põhja ja Lõuna kokkupõrge on vältimatu (muidugi nende usud meenutavad kaht viimase aastatuhande konkureerivat usku). Ja teksti imbuvad uued vürstdeemonid, kes teevad hulle kehaväliseid tempe ning peavad vaoshoitult jahti Jardirile ja Arlenile. Ja siis on Renna, kellest saab üks hetk Maalingutega Rambotar (no see ümberkehastumine käib sutt ülikiirendusega, aga noh, päästjate värk). Ja intrigaanidest matriarhid möllavad mis hullu (viis, kuidas Inevera oma abikaasale 11 liignaist peale surub, on traagikast hoolimata lõbus), korraks kaks matriarhi satuvad käsitsi surmavõitlussegi (aga!). Krasialaste ja Raidurivälu rahva kultuuriline kokkupõrge on päris vahva, kõik need imelikud põhjamaa naised, kes panevad kõrberahva silmi pungitama ja vere vemmeldama. Ja Leesha ei saa ikkagi ühtki meest oma tanu alla, ei vea kaunitaril. No raip, tekst täis möllu, lugemine mõjub noorendavalt.

Tõlkija arvatavasti kiristas hambaid, et ei lubatud oma eelmise osa lemmikväljendit kasutada – toimetaja oleks võinud kasvõi ühegi hittväljendi sisse jätta, praegu näib see lugejate peale solvumisena. Miks Bretti maailmas vihma ei saja? Õhtuti kerkib vaid udu, kust siis kehastuvad deemonid – aga kus on ometi vihm (või olen mälutu)? Nagu fantaasiakirjanduses kombeks, esineb siingi ebanormaalseid seksuaalsuhteid – intsest ja pilastamine. Hmm, kui autor räägib tänuavaldustes 8 tegelaskuju vaatenurkade põimisest, siis kes need on – no pähe tuleb Abban, Arlen, Jardir, Leesha, Renna, Rojer – a ülejäänud kaks? Need kaks vürstdeemonit? Lehekülg 666 on seda numbrit väärt.

Mõnus lugemine ja kadestan inimesi, kes alles seda raamatut alustavad.

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
kiiksu lugemisarhiiv
padjaklubi