Tuleb tunnistada, et taastutvus Rossa loomega on seepärast, et tahtsin lugeda midagi eriti halba, ja noh, pettuma ei pidanud. Seekordne raamat on siis poeem või lugulaul, millest pole midagi arvata (vabandust) – lihtsalt üks ekstaatiline ja looduslüüriline tekstijoru, mis ei ütle enamusele eesti keelt valdajaile suurt mitte midagi. Kahjuks kuulun sellesse tänamatusse mõistmatusse enamusse, piinlik küll. Aga raamatu juures on sissejuhatus, kus kirjas autori elutee ja tulevikuplaanid, mis on huvitavalt segane värk. Veider, aga see teos on Rossa raamatuist parima kujundusega. Ei ole halba ilma heata.
Lasen end kaasa viia helletava laulu huilatavat kaugust
Usun siiralt helletaja laulu hällitavat ausust.
Helletajana rändan põhjamaa metsades ringi
Päästan pesast välja kukkunud linde, helletavaid hingi.
Kallistan uhkelt seisvaid haabu, tema värisevaid lehti
Vaatlen haavalehti nagu muistse saaga laululehti.
Helletan haabu nagu kuldseid küünlaid tulele
Mõlgutan mõtteid haabade varjus esivanemate unele.
Päästan valla headuse helletavat jõudu
Igatsen maailmas rahu, et ei oleks sõdu ega mingit õudu.
Et helletajal oleks huilatustel muistne võlu
Et maailmas ei oleks kurjust ega valu.
(lk 7)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar