On politseinikud Sahk ja Mürk ja
(eradetektiiv?) Pajos, kes proovivad miskit veidrat sektikuritegu
lahendada. Õigemini küll Sahk ja Mürk lahendavad ning Pajos püüab
riigiraha eest oma elurõõmsat deliiriumi pikemaks kaubelda (milleks
tuleb siis hoiatada riigivõime... väljamõeldud sektidest). Tegevus
lendab Pärnumaalt Valgasse ja sealt Tartu ning Pajose seiklusrikkas
maailmas vilksatavad aegajalt reaalsed inimesed (Lill, Matjus, Kahu
jt), kes vast argielus nii ei käitu kui siinses tekstimaailmas. On
kauboisid, on vanamutte, on eksprostituute; sitt, nikk & kräkk.
Kõiksugu raamatus toimuvate ristilöömiste ja paugutamiste taustad
saavad lõpuks selgemaks, aga kas nüüd täielikult (no tegemist
siiski avaraamatuga). Ning Sahk ja Mürk ei sõidagi Pajosele molli
(õnneks on olemas eraettevõtjad).
Tundub, et autoritel oli kirjutamisega
lõbu laialt ja fantaasiat ei püütud suurt kammitsas hoida. Pajosi
deliirsed osad on ehk kirjutanud Kivisildnik ning Sahki ja Mürki
tegevusrikkamad peatükid Anmann – aga vast eksin. Et siis pooleldi
selline splattervärk, tõsi küll, mitte nii värvikas kui mõned
Maniakkide Tänavi hooletumad hetked; praegu on selline segu
sotsiaalkriitikast, tapjakondoomist ja Vuorinenist; tekstimasin veel
turtsub. Selgusetuks jäi, mis seksuaalmaagiat Pajos praktiseeris.
Või mis see nüüd oligi. Kindlasti oleks siit raamatust kõiksugu
lühitsitaate välja noppida, ent raamat oli vaid korraks käes ja
polnud aega miskit välja märkida.
2 kommentaari:
nojah, lõbus oli tõesti, muide teine osa on kah juba valmis kribatud, läheb ainult hullemaks ja segasemaks - ehe meelelahutus, ei midagi rohkemat...
Ajuvaba sopakas aga naljakalt kirjutatud. Mõnus lugemine :D
Kivisildnik saab nüüd rikkaks, kui Eestis veel lugeda osatakse.
Postita kommentaar