12 veebruar, 2014

Fjodor Dostojevski – Idioot (1975)

Põhimõtteliselt on see lugu sellest, kuidas kaks naist rohkem või vähem tahtlikult keeravad lootusetult sassi kahe noore mehe elud. Ja tulemus on teadagi traagiline. Need kaks naist on parajad inimhingede lammutajad – üks on femme fatale Nastasja Filippovna (hull) ja teine Lizaveta Prokofjevna (ullike), üks hävitab inimhinge kosmilisi sidemeid, teine hävitab argitasandil. Ja vürst Mõškin (ullike) ja Rogožin (hull) kannatavad kui katseloomad. Muidugi ei saa tehtus süüdistada vaid naisi ennast – süüdi on konkreetselt meeste- ja võimukeskne ühiskond, mis muutsid nad sellisteks psühhopaatilisteks tuulelippudeks – üks on lapsest peale armukeseks kasvatatud, teine aga peab oma turjal perekonda ühiskonna koorekihti vedama. Aga – eks neil naistel loomus ole... selline impulsiivne.

Okei, nali naljaks. Tegelt on muidugi raske mamma Lizavetat pidada miskiks kaootiliseks bad ass mutiks, lihtsalt seekordsel taaslugemisel hämmastas, kui palju jamasid ta oma pidurdamatu käitumise ja arutute hirmudega nii Mõškinile kui ka eelkõige oma perekonnale põhjustas. Tõeline katastroofikülvaja.

Psühholoogilise realismi asemel võiks seda romaani nimetada psühhedeelseks realismiks, tegelased visklevad saatanlikkuse ja ingellikkuse metamorfoosides (tõsi küll, muidugi on erandeid), vahel on hullude tegude põhjenduseks vaid “aga miks mitte?”. Võiks öelda, et tegelased jagunevad mitmesse gruppi – nö stereohääled (ehk siis tegelased, kellelt võib avastada mitmeid erinevaid külgi või motiive; Mõškin, Rogožin, Lebedev, Ganja, Lizaveta, Ippolit, Jevgeni Pavlovitš, Keller), monohääled (ehk siis tekstis üsna muutumatud suurused; kindral Ivolgin, kindral Jepantšin ja ta tütred, Kolja, Varja) ja siis selline kahtlane rühm, kes nagu oleks stereo, aga samas nagu pole – eelkõige Nastasja ja Aglaja (Aglaja justkui saab mitmesugust väljendumist, aga see on selline... jätkuvalt lapsik; Nastasja on pigem kõrvaltegelane ja üsna vähese väljendumisega, autor eelkõige kirjeldab ta hingeseisundite palanguid, aga muud me ei tea kui Mõškini veendumust, et tegemist on haige inimesega – aga mis nende 6-7 kuu jooksul temaga tegelikult juhtus, see jääb tegelikult päris varju).

Dostojevski on muidugi võrratu autor, ja aja jooksul on üha huvitavam avastada ta humoorikamat külge (või siis tänapäeval mõjuvad mõned tollased käitumised selliselt). Ja vist esmakordselt torkas silma, et romaani nö avapäev kestab tervelt 197. leheküljeni. Eks praegu kratsiks heameelega maha selle Ippoliti pika hüvastijätukirja, aga noh, selline see romaan on, täis kõiksugu arutlusi ja meeletuid tundepuhanguid.

Vürst jagab hinnanguid:

“Vahepeal pidasin ma teid juba päris kurjategijaks – ja siis te tegite mulle korraga nii head meelt; see oli mulle õpetuseks: ei tohi hukka mõista, kui ei tunne. Nüüd ma näen, et teid ei saa mitte ainult kurjategijaks, vaid isegi mitte üdini rikutud inimeseks pidada. Te olete minu arvates lihtsalt nii harilik inimene, nagu veel olla saab, ainult et vististi väga nõrk ja mitte põrmugi originaalne.” (lk 137)

Nojah, mitteusklikule on see ilus, aga ikkagi võõras mõttekäik:

“Tunni aja pärast võõrastemajja tagasi minnes kohtasin rinnalapsega naist. Naine oli alles noor, laps umbes kuuenädalane. Laps naeratas, ema tähelepanekut mööda esimest korda oma elus. Ma nägin, kuidas naine lõi nii hardalt-hardalt risti ette. “Miks sa seda teed, noorik?” küsisin ma. (Ma pärisin siis ju kõike.) “Sellepärast,” ütles tema, “et just samasugune nagu ema rõõm, kui ta oma lapsukese esimest naeratust näeb, niisugune on ka Jumala rõõm iga kord, kui ta taevast näeb, et patune inimene kõigest südamest tema ette palvetama tuleb.” Lihtne naine ütles mulle seda, peaaegu nendesamade sõnadega, ja see oli nii sügav, nii tabav ja tõeliselt religioosne mõte, mõte, milles avaldub korraga kogu kristluse olemus, see on kogu käsitus Jumalast kui meie lihasest isast ja Jumala rõõmust inimese üle, mis on isa rõõm on lihase lapse pärast – Kristuse peamine mõte! Lihtne naine rahva seast!” (lk 243-244)

Kaasaegsed arvavad, miks vürstile võiks Nastasjaga abielu kasuks tulla:

“Vürsti juurest väljudes ütles arst Lebedevile, et kui kõik sellised hoolduse alla panna, kust siis hooldajaid võtta? Kui Lebedev kirjeldas traagiliselt ligemal ajal toimuvat sündmust, vangutas arst kelmikalt ja kavalalt pead ning tähendas viimaks, et kõnelemata sellest, “kes kellega abielluda võib”, olevat kütkestaval daamil, niipalju kui tema kuulnud olevat, “peale võrratu ilu, mis juba ise võib varakat inimest võluda, ka kenasti raha Totskilt ja Rogožinilt, pärleid ja briljante, salle ja mööblit, ja seepärast ei ilmuta kalli vürsti eelolev valik kaugeltki mitte nii-öelda erilist, silmatorkavat rumalust, vaid annab hoopis tunnistust peene seltskonnainimese mõistuse ja arvestusvõime terasusest, soodustades järelikult vastupidist ja vürstile kõigiti meelepärast lõppotsust...” See mõte rabas ka Lebedevi: sellega jäigi ta rahule, ja nagu ta vürstile ütles: “Nüüd ei näe te minu poolt midagi muud peale andumuse ja verevalamise; selleks ma siia tulingi.”” (lk 644-645)

Väike õpetus arendamaks kõrvaltegelasi:


“Ometi jääb veel vastamata küsimusele: mida teha romaanis tavaliste, täitsa “harilikkude” inimestega ja kuidas neid lugejale esitada, et nad oleksid natukenegi huvitavad? Sootuks vältida neid kuidagi ei saa, sest tavalised inimesed on kogu aeg ja enamasti hädavajalikeks vahelülideks eluoluliste sündmuste ahelas; neid vältides hävitame järelikult jutustuse tõepärasuse. Täita romaani üksnes tüüpidega või huviavuse mõttes ka lihtsalt kummaliste ja erandlike inimestega oleks ebatõenäoline ja võib-olla ka ebahuvitav. Meie arvates peab kirjanik katsuma leida huvitavaid ja õpetlikke varjundeid isegi igapäevasuste seast. Kui aga näiteks mõne igapäevase isiku olemus avaldub just nimelt püsivas ja muutumatus igapäevasuses, või kui mõni selline isik paremal juhul, hoolimata oma suurtest jõupingutustest tavalisuse ja rutiini rööpast iga hinna eest välja pääseda, lõpetab siiski sellega, et jääb muutumatult ja igavesti rutiinseks, siis kujutab selline isik endast koguni mõnel määral omamoodi tüüpilisust – kui igapäevasus, mis ei taha mingi hinna eest jääda selleks, mis ta on, vaid tahab tingimata saada originaalseks ja iseseisvaks, omamata seejuures iseseisvuseks väiksemaidki eeldusi.” (lk 505)

Kommentaare ei ole: