Keevitaja töölaul
Mis siin laulda,
aega vähe,
panen prillid pähe,
lähen keevitama.
(lk 7)
Luuletus, mis
äratab mitmeid rohkem või vähem pidulikke mõtteid. Milline võib
olla keevitaja tööriietus, mis küll utsitab teda muidu laulma, ja
on see laulmine ikka esteetiline elamus või niisama jorisemine. Või
keevitamine ise, on see metafoor, või hoopis salasõna varjatud (ja
võimalik, et haiglasesse) maailma? Kas laulda ei saa seepärast, et
keevitamine toob leiva lauale? Pill tuleb pika ilu peale? Aga nagu
näha, vastused otseselt puuduvad. Ja iseasi, kas nii väga tahakski
teada.
EIT JA TAAT
taat pani saha taha
eit pani kartuli maha
eit pani ette põlle
taat pani käima õlle
ja kui nemad surnud pole
panevad edasi mis kole
(lk 40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar