Heidi Raba – Lili Remma ja purpurkuulased (2013)

Ei hakka triloogia lõpptulemust matrossovlikult varjama – Lili Remma ning ta sõprade ja liitlaste eepiline võitlus Varivürsti vastu leiab mingil moel positiivse lõpu (jee!), ning soovi korral saaks autor sellele triloogiale nii eel- kui järellood kirjutada, võimalusi oleks mitmesuguseid (purpurkuulaste elu ja võitlused, Remma probleemne tähelend jne; rääkimata niidiotstest, mida ma tegelt siin postituses matrossovlikult varjan). Iseasi, kas kohe järjekordne romaan, algul piisaks ka jutust-kahest.

Kui triloogia kaks esimest osa toimuvad üsna lühikese aja jooksul, siis seekordne romaan jaguneb pea pooleks – esimene pool on rahulik undamine septembrist juunini (ehk siis Remma viimane aasta põhikoolis, mis Varivürsti sekkumiste tõttu kohalikku külaellu on tütarlapsele üsna halvamaiguline) ning teine pool plahvatab actioniks peale neiu põhikooli lõpetamist ja on täis möllu ja murranguid, autor lahendab üsna dramaatilisel moel Remma mitmesugused probleemid (või jätab siis lahtised otsad).

Ja noh, peale apokalüptiliste jamade on Remmal süvaprobleem oma kahe andunud austajaga. Näiteks leiab tüdruk end valmis olevat süütust Tomile loovutama, ainult et... võib juhtuda, et mõne juhuse läbi võib selle kaotada hoopis Rivole. Noormeestes äratab see olukord muidugi segadust ning ka Remma sõbrad elavad sellele valuledes kaasa. Mis sellest armukolmnurgast saab, ei hakka vihjamagi. Eks see natuke... ohtlik ole, et peategelaste arvates saab nende armastus maailma muuta jne, no üldiselt tabab see Õige Armastus inimesi ikka täisealistena, ja noh, ehk isegi paar korda. Aga jah, tegemist muidugi fiktsiooniga.

“Lili ei tea, mida öelda. Ta korjab radiaatorilt teksad, pluusi ja jope ning läheb trepist üles. Enne viimast astet keerab ta ringi ja silmitseb Rivo laia selga. Jah, ta ei tunne seda poissi, pole kunagi tundnud ega saagi vist lõpuni tundma. Normanis on tuld ja jääd, ärritavat ja paeluvat. Ta on poiss, kes viib Tomi endast välja ja paneb Lili ausatest ülestunnistustest õhku ahmima. Hoolimata õrnusest ja hoolitsusest, mida tüdruk täna koges, kardab ta Normanis lõõmavat tuld.” (lk 87)

Omaette ooper on see paralleelmaailmade teema (kui nii võtta, siis võib Lili Remma vägagi reaalselt eksisteerida!) ja millised olendid või tegelinskid neis elavad. Noh, neid olevusi on igasuguseid, ja mõnigi ehk autori omaloome. Remma külastab nii mõndagi kohta, mida ei saa keegi muu külastada; vähemalt mulle jäi arusaamatuks, miks see maailmapuu peab paiknema kõige elutumas maailmas – läbi lillede viide, et welcome to the desert of the real, elu ongi hoomamatu hädaorg? Nojah, Remmat tabanud kõiksugu õnnetused ja armusegadused on tõepoolest päris traagilised, aga samas nii mitmedki muud tegelased pole niivõrd kannatuste piitsutada.

“Kui sa nüüd veidi järele mõtleksid, ei usu ma, et sa ise oleksid teinud meie asemel teisiti, teades, mida koletut Varivürst suudab korda saata. Meil on tema takistamiseks vaid üks võimalus. Ja see oled sina, Lili Remma. Sinu tahtmised ei puutu asjasse.” (lk 165)

Tegelaste probleemiks on ehk mõneti see, et väljaspool armukolmnurga kirglisi palanguid jäävad mitmedki tegelased üsna üheplaanilisteks – Varivürst ja tema tumedad semud, purpurkuulaste üllas kamp, kasvõi see nunnu Grint. Ma nüüd ei oska öelda, kas eraldi peatükid kajastamaks Varivürsti linnapeakandidaadi tegemisi oli niivõrd vajalik romaani jaoks (samas, sissejuhatusena oli see ronkmehe peatükk igati mõttekas, ent sellest oleks ehk piisanud); välja võinuks jääda verevandujate vastase vandenõu osaliste peatükk. Et noh, mingis mõttes sellised katkestused ei lähe kokku selle romaani harmooniaga. Aga jah, autorile oli vaja anda tegevusele laiemat vaatenurka, lisada dramaatilisust oodatavale apokalüptilisele kokkupõrkele headuse ja kurjuse jõudude vahel. Ja et tegemist noortekirjandusega, eks siis seetõttu pea kõiksugu omapärasemad tegelased viskama kildu ja olema oma tüübile vastavad. Nagu öeldud, jääb dramaatika eelkõige noorte armunute kanda.

“Lili sõrmed pigistavad mehe pihta. Parem kui Animus vait oleks, tüdruk ei taha rohkem midagi kuulda. Veri koosneb tema teada vereplasmast, punastest ja valgetest verelibledest, vereliistakutest. Aga võlujõud, kus see kõige selle seas end peidab? Kui kuueaastane Lili bronhiidiga haiglas oli, ei näidanud tema verepilt midagi ebatavalist. Aparaadid seega maagiverd tavalisest inimverest ei erista.” (lk 255)

Nojah, päris muljetavaldav, et autor sellise triloogia valmis kirjutas, kõik see fiktsionaalse maailma loomine ning arenemine läbi romaanide. Eks tulevasel lugejal veab, kui saab kohe kõik kolm osa läbi lugeda, nii jäävad esimeste romaanide murrangulised ettekuulutused ja olulised legendid paremini meelde.