Lugu sellest, kuidas naisfiloloog läheb Emakeele Seltsi koosolekule
ja mõtleb sinna mineku käigus keelekorralduse küsimuste üle, ning
sattudes vestlema vanema kolleegiga, tabab teda ehk valgustus.
Autoril on vist tagasihoidlik eesmärk kuuluda eesti
literatuurärritajate esiviisikusse ja noh, selles suhtes nagu ootad,
millal siis see käesoleva loo paroodiline filoloogitsemine muutub
lihalikumaks või nilbemaks. Sest noh, kujutelm filoloogist on ju
teadupärast kas seksuaalselt rahuldamatust või siis überfrigiidsest
kujust (igal juhul, midagi ebaloomulikku). Nojah, oodatavalt hakkab
jää murenema siis, kui peategelannal on juttu vibraatorile
omakeelse vaste leidmisest – aga oh imet, loo puänt (kui selline)
saabub alles viimase lausega. (Ülbelt võiks sedastada, et viidatud
kultuurinähtus on aasta jooksul juba ununema hakanud – kuid siin
vist tõepoolest tegemist pigem enda mäluprobleemidega.)
Et siis selline kolme leheküljeline pala. Saab imetleda autori
filoloogilist keelekasutust ja muud sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar