Lugu ninasarvikutest, kes on välja
suremas – sest äkitselt on selgunud, et viimane põlvkond
ninasarvikuid ei saa enam eostada väikeseid ninasarvikuid. Lugu on
jutustatud eelviimase põlvkonna ninasarvik-ema Clara poolt, kes
muidu on igati ontlik ninasarvik – peab kohvikut, püherdab mudas
ja osaleb raamatuklubis (mida kord juhatas Karen Joy Fowler
(arvatavalt mitte ninasarvik?) ning kellest innustatuna kirjutas
Clara ühe apokalüptilise loo; see on ka tähenduslik osa tekstist,
kuid see jääb siin käsitlemata). Vananevad ninasarvikuemmed
vaatavad, kuidas nende sigimatud tütred tegutsevad ja vangutavad
pead. Ninasarvikutel pole tulevikku ja tekib küsimus, et mida
allesjäänud elupäevadel üldse teha (proovida siiski kloonimist?).
Clara on lähedane teise
ninasarvikuemme Belle'ga, kellega koos peab ta kohvikut, ning ühel
hetkel nad leiavad, et on teineteisesse armunud. Aga... milline
tulevik on sellisel armastusel, millel, ee, pole tulevikku? Naised
lähevad tüliga lahku, eriti kui Belle sekkub Clara ja ta tütre
suhtesse. Clara läheb viimaks rändama.
Kui ma aus olen, siis algselt ootasin
midagi lõbusat (ninasarvikud loevad raamatuid!), aga tegelikult on
see tõsine lugu, hävimisest ja kaotusest ja lootusetusest. Kui
veelgi ausam olla, siis lõpuks ei saanudki aru, mida autor selle
looga täpsemalt ajas – küllap on siin taustal tekste (Fowler?),
mida pole lugenud ja mistõttu jääb paljugi arusaamatuks.
Hoiatuslugu, et kunstseemendamiseks olgu küllaldaselt spermavarusid
(ühel hetkel mainitakse, et Clara tütre endine mees oli viljatu).
Kibe kokkuvõte Maa ökoloogilisest olukorrast? Mõistulugu,
allegooria? Ei tea.
Igal juhul, soovi korral on tekst netis
täismahus loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar