Kuldne raamat.
Näete, nüüd juba teate, et sest tuleb positiivne arvustus.
„Valge kaardivägi“ on mu lemmikBulgakov, mis ütleb paljugi, sest Bulgakovit armastan, loen erinevaid tema teoseid ikka vahel üle - ning ometi on „Valge kaardivägi“ mulle eriline maiuspala, aga „Meister ja Margarita“ näiteks lihtsalt tore raamat, mida üle lugeda.
Näete, nüüd juba teate, et sest tuleb positiivne arvustus.
„Valge kaardivägi“ on mu lemmikBulgakov, mis ütleb paljugi, sest Bulgakovit armastan, loen erinevaid tema teoseid ikka vahel üle - ning ometi on „Valge kaardivägi“ mulle eriline maiuspala, aga „Meister ja Margarita“ näiteks lihtsalt tore raamat, mida üle lugeda.
„Valges kaardiväes“ on lihtsalt
nii palju seda, mis väga korda läheb. Sealne sõda on külmade
huulteni tunnetatav, lume raskus, kui ta sajab, mulle kui lugejale
tuntav, kuulipildujatuli selline, et kuidas on seda eemalt kuulda,
poeb füüsilise aistinguna naha vahele, kuigi ma ise pole
kuulipildujaid elu sees kuulnud, pole külmas lumes mäeküljel
oodanud, pole ... oot, olen küll! Seal on need asjad, mida ma pole
ning need asjad, mida olen, nii hästi ja sujuvalt põimitud, et kõik
tuleb ühevõrra ehtsana läbi.
Ja noh, ega raamatu rõhk pole ju mitte sõjapidamisel, vaid sellel, kuidas on elada ümberpiiratud linnas, millised inimsuhted seal toimivad, kuidas ollakse inimlik ja kuidas põhjani nõme – ning seegi on inimlik.
Kogu traagika kõrval elab huumor, vähemalt sõnahuumor, miski pole ühemõtteline, lugejast toorelt kurbust väljaväänav. Kõrvalpilk, ülepilk, teine vaade on olemas – ent ka see ei tüki peale. Ei lämmata. Kurvad lood on ju tõesti kurvad, isegi siis, kui neid kirjeldades pillatakse mõni humooriline lause ainult!
Ja noh, ega raamatu rõhk pole ju mitte sõjapidamisel, vaid sellel, kuidas on elada ümberpiiratud linnas, millised inimsuhted seal toimivad, kuidas ollakse inimlik ja kuidas põhjani nõme – ning seegi on inimlik.
Kogu traagika kõrval elab huumor, vähemalt sõnahuumor, miski pole ühemõtteline, lugejast toorelt kurbust väljaväänav. Kõrvalpilk, ülepilk, teine vaade on olemas – ent ka see ei tüki peale. Ei lämmata. Kurvad lood on ju tõesti kurvad, isegi siis, kui neid kirjeldades pillatakse mõni humooriline lause ainult!
Poliitikast sain ma lugejana küll
vähemgi aru, kui toonased inimesed. Oot, mitu leeri seal mängus
nüüd oligi? Ukrainlased, venelased, teised ukrainlased, ilmselt ka
teised venelased, vene-ukraina värk, mis rahvusest ei hooli – oot,
või on kaks eelmistest leeridest ka rahvuseülesed?!
Tean, et seekord taaslugema hakates
ootasin, et hea raamat, aga ideoloogiliselt kindlasti vildakas.
Vene-Ukraina sõda, mis praegu käib, on mind ju nii palju
valgustanud! Aga tühjagi, kui ideoloogiliselt ongi vildakas, ma ei
saanud sellest lugedes aru, sest ei mõistnud üldse, kes siis peaks
head olema, kes halvad, kelle kirju lehm. Nagu päriselus,
pärisleeridega – ei ole olemas häid ja halbu, on inimesed. Igal
pool leidub igasuguseid inimesi.
Aga inimestele elasin üleni kaasa.
Jälle. Ma ei saa, mitu korda olen seda raamatut enne lugenud? 30?
40? Aga ikka läheb hinge Mõšlajevski külmus loo alguses, Nikolka
iiveldus laibleha keskel loo lõpus, kõik seal vahepeal.
Kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar