Looke kuuekümnendate New Yorgi homoseksuaalidest, kel viskas lõplikult üle, et ühiskond neid ahistab. Et politsei teeb reide nende salabaaridesse (sest neid ei saa legaalselt pidada) ning hiljem avaldatakse ajalehes seal tabatud homoseksuaalide nimed - mille tulemuseks siis lähedaste hukkamõist või abielulahutus või töölt vallandamine või hullumajja sulgemine või enesetapp või kombinatsioon neist kõigist. Kogu argielu varjad end teistsuguseks ja kui oled koos omasugustega, pead ikka pelgama, et politsei võib sind nüüdki arreteerida.
Nojah, käesolev juhtum aga läks õige üleloomulikuks ja traagiliseks. See juhtus päeval, mil Judy Garland suri ning kõiksugu LGBT seltskond oli seetõttu endast väljas - ja just sel päeval otsustas politsei (kellegi kõrgema käsul!) teha reidi ühte geiurkasse, kuhu kogunesid drag queenid ja muud alternatiivsemad geid. Tulemuseks - kümme aatomiteks tuhastunud politseinikku (ametlikult senini kadunud), mitmed hukkunud, keda pidi idenfitseerima hambakaardi järgi; ning hunnik põletushaavadega politseinikke. Nimelt… vaevatud homoseksuaalidel lahvatas leek, mis põlenud salaja. Aga tegelikult? Midagi kummalist ja seletamatut.
Tekst on jutustatud aastakümneid hiljem läbi mitme kohalolija nö suuliste mälestuste järgi. Ikka rõhutud homoseksuaalid ja nende ränk stress. Traagiline veel see, et homobaaris salageist politseinik (kes oli kindel, et sel õhtul ei ole reidi), kes tahtmatul kombel osales oma kaksikvennast heteropolitseiniku tuhastamises. Kaksikute traagika…
Omal moel täitsa loetav jutt, kuigi lõpuks ei saanud ma ikkagi aru, mis sellise inimleegiheitja põhjustas - allasurutute viimane vastuhakk vms (eks ühel tegelasel tekkis ka takkajärgi küsimus, miks siis holokausti või orjakaubanduse ohvrid midagi sellist ei teinud). Vaat selline… salapärane lugu, inimõigustefantasy või nii - tekstil muidu reaalne taust ehk Stonewalli rahutused. Milleril on aasta parimate antoloogiates veel kaks lugu ilmunud (millest ühte lugenud), seega igati produktiivne aasta.
“Some black gay protest queen, who I’d been seeing around since forever, stepped forward to join the two of us. “Hell yeah!”
The shouts spread. Oh no, honey, no, you won’t, and Ain’t you got no real criminals to arrest. I thought of the beautiful boy I knew from school, whose father pressed his face to the burner on the stove to make the men leave him alone, and the cigarette burns on my upper arm where my mother tried to burn the lez out of me. We’d been swallowing fire for so long, fire and violene and hate and in that moment of panic and fear and anger everything fell into place to feed the fire back.
And that’s what we did.” (lk 228)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar