Järjekordne lugu Targaryenide kuulsusrikkast ajaloost, mis tõestab kenasti seda, et need Targaryenid on ühed tüütud isendid. Viimaks võiks Raudtrooni vallata mõni normaalsem suguvõsa. Aga lootus on lollidele jne.
Lugu siis sellest ajast, kui draakonid veel elasid ja Targaryenide suguseltsi kõiksugu esindajaid jagus igasse ilmakaarde - ja et tegemist sugulastega, siis oli ammendamatu arutelu alati sellest, kes ikkagi osutub troonipärijaks. See on muidugi viljakas pinnaseks igasugu tegudeks, eks kaasa aitas seegi, et lähisugulaste vahelised abielud ja järglaste sigitamised olid Targaryenidele vägagi okei tegevus.
Daemon oli siis see prints, kelle vend sai Raudtroonile. Mistõttu Daemon arvas, et tema peaks järglane olema… aga võta näpust, kuningas Viserys eelistas hoopiski oma tütart. Tütar aga eelistas oma soove ja nii läks lahti üks pidev veresegamine ja tülitsemine - kuningas Viserys sai omakorda vahepeal uue naise ja sellega portsu lapsi ning printsess sai mitmeid lapsi jne jne jne.
Igal juhul, tegelikult päris hea ülevaade Targaryenide kergelt või raskelt perverssest ajaloost (okei, tegelt on muidugi liialt lihtne neid maha teha; Eggi lood on nagu vähe nooremale lugejale); igati soovitatav vahepala, ootamaks Martini “Winds of Winteri” ilmumist kuskil kaugel tulevikus. Loos ei mainita ühtki Starki! Ja vaid lõppsõnas on korraks juttu, et Müüritaguses on olnud… ohte. Seda lugu on küll mitmel pool Dunk & Eggi lugudega võrreldes peetud kuivikuks (“pähh, kroonika!”), kuid mumeelest on see just huvitavam kui mingi Targaryenide ja Westerosi mikroajalugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar