Tekst, mille puhul võiks rääkida horrorist või katkiste lapsepõlvede painest. Lugu siis sellest, kuidas toimub järjekordne töötutele mõeldud kursus - kuidas saada paremaks inimeseks, et nii olla tööturul võimekam jms. Kursust juhib neiu, enamus kuulajatest on vähemalt viiekümnendates maa-asulate inimesed. Noh, kes sarnastel kursustel käinud (näiteks Töötukassa soovitusel), see umbkaudu kujutab ette, milline reibas meeleolu seal valitseb ja milliseid trikke peab tegema, et juhendaja nõudmistele vastata. Igal juhul, seekord jätkub vestlusõhtu teemaga valusad lapsepõlvemälestused. Keegi vanemapoolsetest osalejatest ei taha sõna võtta, viimaks avavad paar inimest suud… ja kursusejuhendaja jääb vähe jänni nende teemadega, millega korraga vastakuti seisab. Loo finaal on selline, mille puhul võiks tõesti mõelda, et kas tegemist on ehk õuduslooga.
Autor on päris osavalt edasi andnud selliste kogunemiste meeleolu - eriti kui tegemist on inimestega, kes pole õppinud niisugust kursusekäitumist (mis on omamoodi uus pinnapealsus). Finaal on muidugi see, mis teksti löövaks keerab, muidu võiks ikka käiata ühiskondlikest probleemidest jms, aga nüüd - hoopis horrorlikum mõõde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar