Veidi erinev kogemus senistest
Herewardi ja Fitzi loetud lugudest (no “Fearsome Magics” antoloogias ilmunu on
miskipärast ikka pooleli ja pooleli) - kui seni rüütel ja nukk ikka kemplevad
ja püüavad üksteist üle trumbata, siis seekord tegutsetakse pühas üksmeeles, et
peatada üks nurjatu muistne üliolend (“godlet”?), kes kasutab enese
tugevdamiseks kõigi kättesaadud elavate olendite hingi - ning ta eesmärgiks on
peale ühe küla tõurastamist lähedalasuvasse linna jõuda, sealsed elanikud hingedest
tühjaks imeda ning seejärel olla vägevaim tegija. (Asja komplitseerib seegi, et
nüüd see olend liigub Herewardi nõiast tädi Eudonia keres - Eudonia, kes oma
noort sugulast igati põlgab.)
Nojah, rüütlil ja maagilisel
nukul on ülesanne seda frankensteinlikku monstrumit niikaua kinni pidada kuni
saabub suur maagiline nõid, kes selle olendi vangistaks või hävitaks. Ülesanne
pole meie paarile kerge kuivõrd see olend on kiuslikum kui Fitz arvab. Ent siis
saabub neile appi üks tühikargaja koos väga erilise mõõgaga (kuivõrd tegemist
on ikka mõõgaantoloogiaga!). Herewardile käib see tühikargaja hullult
närvidele, kuid Fitz leiab, et seda meest ei saa niisama üle parda visata -
eriti kui olend ongi juba linna lähistele jõudnud ning lubatud maagilisest abist
pole senini haisugi.
Et siis selline tore seikluslik
lugu koos Nixile omaste humoorikate lisanditega. Eks neid jutte oleks parem
järjest lugeda, siin on mitmeid viiteid ühele eelmisele seiklusele koos selle
tühikargajaga (“Fearsome Magics”?), ent seda pole veel lugenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar