Lugu, mis algab kui autobiograafilise pildikesega autori elu telgitagustest
(ehk loome sepikojast!) keerab lõpuks… õuduslooks. Nimelt on minategelasel
(keda võiks pidada Neil Gaimaniks) mitmeid kasse, kõik need on muidugi erinevad
nagu kassid ikka. Kuid ühel hetkel hakkab Mustaks Kassiks kutsutu kelleltki
pidevalt sakutama saada. Minajutustaja püüab teda ravida, pannes ta kinnisesse
tuppa mitmeks päevaks haigerežiimile, siis aga muutub koduste elu hoopis
põrgulikuks - neid tabavad mitmed hädad ja õnnetused. Kui aga must kass lasta
vabaks, lakkavad need probleemid… kuid kass on öösiti jällegi kõvasti sakutada
saanud. Minategelane otsustab uurida, mis õieti öösiti juhtub ja kes nende
kassi niimoodi rapib. Tuleb välja, et kass kaitseb kodu millegi õige
üleloomuliku eest. Mida on muidugi tore teada. Aga… miks kodu niimoodi
piiratakse ja kui kaua on mustal kassil jõudu sellele vastu hakata - mis siis
juhtub, kui kass alla jääb?
Tegemist siis autori omamüüdi loomisega - milline müstika võib argielu
traageldustest läbi ronida jne. Plusspunktid selle eest, et esialgu armas
kassulugu keerab korraga õuduseks.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar