Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht