Tegu siis Sisyphose müüdi
interpreteeringuga kõrgfantasy võtmes. Peategelane on nimelt neetud
mõõgakangelane, kes röövib neitseid, hoiab neid oma lossis vangistuses, kuni
siis viimaks mõni rüütel või seikleja või sõjasalk tuleb ning dramaatilise
võitluse käigus peategelase maha lööb.
Ja et siis leiaks mõne aja pärast
mees end uuesti elusana, taas järgmise röövitud neitsiga üheskoos lossis
(tingimata ütleb ta kumedalt naisele, et see hakkab teda viimaks armastama –
kuid selline ongi vängeim vägivald, mida ta naiste kallal teostab). Niisamuti
ta iga kord armub röövitusse, mille lõppvaatuseks on siis dramaatilise
päästeoperatsiooni käigus hukkumine. Asjale lisab vürtsi seegi, et mees on
tegelikult maailma parim mõõgakäsitleja, seda suurem siis … päästja
kangelastegu.
Aga seekord siis niisugune
probleem, et kui ta öösel neitsi majja tungib, siis see ootabki, et ta kodust
minema saaks, kuna ta isa … on väga vastik mees. Neiu armubki sellesse pimeduse
rüütlisse ja hakkab tema käe all mõõgavõitlust õppima, ning lubab igavesti tema
kõrvale jääda. Peategelane ei taha uskuda niisugusse õnne, temal on ta needus.
Aasta pärast ilmubki lossi müüride taha neiu ametlik peigmees koos preestri ja
nõiaga.
Loo kaasaegsem osa saabub lõpus,
kui see neiu uurib, miks mees needusele vastu ei hakka, miks ta lasebki naisi
tagasi viia neisse oludesse, nende türannide kätte, kus nad viimaks
lähisuhtevägivalla tagajärjel sandistuvad või hukkuvad. Aga nojah, ei hakka loo
puänti avalikustama.
Millegipärast arvasin enne lugema
hakkamist, et tegemist on mõne lõbusa looga, raamatut lapates jäid silma miskid
klišeelikud laused ja „küllap seal siis lahendatakse mõnel humoorikal moel“.
Aga võta näpust, on hoopis sünge ja kibe ning see lõpu paatos on omal moel
mõtlema panev. Kuid eks niisugune see Sisyphose karistuse traagika olegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar