Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“