Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...