Selle loo puhul maksab mulle
kätte siis see, et ei ole tundnud huvi angloameerika ulmekirjanduse ajaloo
vastu, nii pole ma vist lugenud ridagi lord Dunsany loomest. Ja ei tunne siiani
sisemust vajadust ka. Hea küll, see on nüüd mõttetu ülbitsemine.
Lugu paigutub Esimese maailmasõja
oludesse, kus Prantsusmaa kaevikutes vinduvad inglise sõdurid. Üks ohvitser ja
reamees sõbrunevad ning joovad aegajalt koos teed, lõpuks selgub reamehele, et
ohvitseri elu on sõjategevuses seetõttu säästetud, et tal on teekann, milles
elaks justkui vaim (džinn?) sees. Reamees näeb viimaks miskit udukogu selle
teekannu juures, ja järgmisel rünnakul (et saaks järgmise kaeviku enda
valdusse!) on ohvitser koos kümnete teiste pataljonikaaslastega maha notitud. (Võibolla
seepärast õnn jättiski maha, et reamees seda udukogu nägi?)
Esimesel lugemisel ei saanud
kuraditki aru, et mis siin siis õieti üleloomulikku on. Teistkordsel lugemisel
jäi rohkem silma teekannu võimalik üleloomulikkus … aga ikkagi. Omal moel
huvitav, et poola päritolu Novik võib ühtaegu kirjutada puhtalt
angloameerikalikku kirjandust (Temeraire, New York) või siis kasutada
poolalikku müstikat („Spinning Silver“, „Välja juuritud“). Aga jah, küllap on
see tekst hõrguma mõjuga lord Dunsany ja Lovecrafti austajatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar