Goss on ette võtnud H. C.
Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult
depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis
lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema
lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise
hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).
Tegemist oleks justkui omamoodi
Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite
koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus
hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et
vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et
peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist
omandatud kutseoskusi.
Goss on loonud päris huvitava
peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit
võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga
eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal
hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.
Lugu on esitatud kuidagi
visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku
noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar